“Sa ära võimle seal kuju otsas, su kehakaal ületab praegu kuju kaalu,” ütlevad töömehed, kui Tauno Kangro pronksdetailidest osaliselt kokku keevitatud Kalevipoja turjale toetudes eeposekangelase tühja kehaõõnsusse kiigata üritab. Niisama tühi kui kehaõõnsus on ka Kalevipoja maas külitav pea. Naljatamisi esitatud küsimusele, kas vägilasele ajusid siirdama ei peaks, vastab Ants Paju samas toonis, et pargis hakkab Kalevipoeg sammuma Tartu poole ja küll ta ülikoolilinnas mõistuse pähe saab.
Pronksivalamise protseduuri me sel päeval kahjuks pealt ei näe: seda kuuma ja vastutusrikast tööd tehakse vaid kolmel päeval kuus. Küll aga saame töökojas näha olevate “näitlike õppevahendite” ja ARS Monumentaali juhatuse esimehe Vello Kümniku jutu põhjal aimu, kuidas hiiglaslik pronkstaies üldjoontes valmib.
Kõigepealt tegi skulptor lõppformaadist kümme korda väiksema plastiliinmudeli, mis segmentideks lõigati ning arvuti abil originaalmõõtmeteni suurendati. Originaalsuuruses segmendid lõigati kõigepealt välja penoplastist ja toodi valukotta, kus neist kipsnegatiivid võeti. Kipsnegatiivide tööpinnad kaetakse järgemööda laki ja toiduõliga ning siis paksu vahakihiga.
Kui vahakiht hangunud, eemaldatakse see kipsnegatiivilt ning “kasvatatakse” selle ümber kiht-kihilt kipsi ja ?amoti segust vorm. Raudarmatuuriga ümbritsetud vormid rändavad ahju, kus vaha vormi jäetud kanali kaudu välja voolab. Siis sulatatakse pronks ja valatakse vormidesse.
“Kõige põnevam on alati vormide lahtivõtmise hetk,” ütleb Vello Kümnik.
Kõige keerulisem on tema sõnul aga pronksdetailide kokkukeevitamine: keevituspind peab nimelt kogu aeg horisontaalselt ees olema, muidu hakkab sulametall alla tilkuma. See tähendab, et keevitamise ajal tuleb hiiglaslikku kuju alailma telferkraana abil keerata.
Kolm kapja
Kalevipoja tükid on Kümniku sõnul kõik juba valatud, hobusest on olemas aga ainult kolm kapja. Ja kui Kalevipoeg koosneb kolmeteistkümnest tükist, siis hobune palju enamast. Valukoda ongi täis dinosaurusemune meenutavaid vorme, vahaga kaetud kipsnegatiive ja muud hobuse valamist ette valmistavat “kola”.
“See on neljas hobune, mida siin töökojas pronksi valame,” ütleb valukoja tööd algusest peale juhtinud 65-aastane Vello Kümnik. “Esimene oli Endel Taniloo kavandi järgi Luunja ratsabaasi tehtud hobune, teine Terje Ojaveri kavandatud Johan Laidoneri ratsamonumendi hobune ja kolmas Mati Karmini loodud Püha Jüri ratsamonumendi hobune.”
Hetk hiljem korrigeerib Kümnik öeldut: kusagile nimetatute vahele peab mahtuma ka Leetu tehtud vürst Gediminase ratsamonument, mille üheks osaks oli samuti hobuse figuur. Nii et Kalevipoja hobune on ikkagi viies.
Kümniku sõnul ongi kunagises kunstikombinaadi ARS valukojas ja praeguses OÜs ARS Monumentaal valminud viimase kolmekümne aasta suuremate eesti pronkstaieste kõrval ka paljude Euroopa riikide ning Ameerika ja Austraalia skulptorite tellimustööd. Kellele tunduvad siinsed hinnad soodsad, kellel omal maal lihtsalt nii suurt valukoda pole.
“Eriti palju tööd oli meil aastat viisteist tagasi, kui Eestis Vabadussõja monumente taastama hakati,” ütleb Kümnik. “Viimasel ajal varustab meid tihedamalt tööga Tartu linnavalitsus. Niipea kui kündva Kalevipoja valmis saame, hakkamegi tegelema tartlaste järjekordse tellimusega ? Karl Menningu monumendiga, mis peab saama avatud veel paar päeva enne Kalevipoega. Nii et juuni alguseks peame Kalevipoja ja hobusega juba ühele poole saama.”
Läbi pronksi
Lõpuks hakkavad mehed juba tööseisaku üle nurisema ja ma pean Kümniku töö juurde tagasi laskma: kandes küll firma juhatuse esimehe austavat tiitlit, on ta eelkõige ikkagi kümnik ehk tööjuht, kes niisamuti pealaest jalatallani kipsitolmune kui kõik teisedki.
Kui linna piiril paiknevast valukojast mööda Vabaduse puiesteed Tallinna kesklinna poole tagasi veereme, tunnistab Ants Paju, et Sõpruse parki püstitatav pronkstaies on talt hulga hingejõudu juba nõudnud ja nõuab veel: et valukojas asjad sujuksid, peavad meestel olema käes nii pronks, ahjukütus kui ka palgaraha.
“Kuidas Paju need asjad muretsetud saab, pole Kümniku ja tema meeste, vaid minu asi,” nendib Paju.
Võlukukrut pole temalgi, vaid kogu monumendi jaoks kuluva raha on ta korjanud ja korjab ka edaspidi kokku annetustest. Läbi halli kivi on mees kaks aastat tagasi juba läinud ? annetustepõhist rahvusvahelist graniitskulptuuri festivali korraldades. Nüüd läheb mees, piltlikult öeldes, läbi pronksi ? selleks, et Eesti iseseisvumise 15. aastapäev saaks vääriliselt tähistatud ning eestlased juurde ühe rahvuse elujõust ja kultuuritraditsioonide püsimisest kõneleva sümboli.
RIINA MÄGI
