Maailm on väikeseks muutunud, lennuk lendab Euroopast vahemaandumiseta, seitsmetunnise ajavahega on võimalik harjuda. Selleski mõttes tundub maailm väiksemana, et erinevatel riikidel on palju ühesuguseid probleeme.
Olgu siinkohal näited kahest ÜRO-s neil istungipäevadel käsitletud valdkonnast.
Rohkem naiselikku mõistmist
Rahvusvaheliselt tuntud Soome poliitik, endine kaitseminister ja kunagine presidendikandidaat Elisabeth Rehn on olnud 16 aastat Soome Eduskunnas, hiljem Euroopa Parlamendis, ta on töötanud ÜRO peasekretäri asetäitjana ja ÜRO eriesindajana
inimõiguste alal Bosnias ja Hertsegoviinas.
Elisabeth Rehn rääkis naiste rollist suures poliitikas. Ta oli õige murelik, kui kõneles tänapäeva sõdade muutunud olemusest. Kui varem tähendas sõda eelkõige sõdureid ja lahinguvälju, siis nüüd annavad juba riikide sisekonfliktid sõdade mõõdu välja. Need konfliktid löövad valusalt kõige haavatavamaid inimgruppe ? naisi, lapsi, vanainimesi. Just niisugustele, inimõigusi puudutavatele probleemidele lahenduste otsimisel vajab maailm rohkem naiselikku mõistmist, kannatlikkust ja otsustavust.
Kahjuks on arusaam naiste osast poliitikas visa juurduma ? ka ÜRO kõige kõrgematel ametikohtadel ei ole praegu naisi. Eestis oli Ene Ergma esimene naine, kes valiti Riigikogu juhtima. Naissaadikuid on praegu 1/5. Loodame, et see muutub pärast märtsikuiseid valimisi ja Riigikogu järgmine koosseis hakkab paremini peegeldama meeste ja naiste arvu tegelikku suhet ühiskonnas.
Rehn rääkis, et talle andis tuge, kui Bosnia naised kinnitasid: “Kui Teie oma kõrgel ametikohal hakkama saate, siis peame ka meie oma parlamendis ja kohalikes omavalitsustes meestega võrdselt toime tulema.?
Elisabeth Rehn kutsus üles valima kõigis riikides kõrgetele ametikohtadele rohkem naisi.
Tema ise ei ole päris kindlasti feminist, kes põlgab pliiti ja pühendub üksnes poliitikale. Ta on haritud, tasakaalukas naine, kes oma vaistu, kogemusi ja tarkust suudab lisaks oma kodule ja lähedastele kasutada veel väga paljude inimeste huvides.
Haigus, mis kahjustab seestpoolt
Teine teema, mille üle maailma parlamentide saadikud New Yorgis seekord arutlesid, oli korruptsioon ? haigus, mis kahjustab riike seestpoolt.
Kanada parlamendisaadik John Williams, kes on ühtlasi ülemaailmse organisatsiooni Parlamendisaadikud Korruptsiooni Vastu (GOPAC) president, kõneles parlamentide võimalustest korruptsiooni ohjeldamisel.
On kaks võimalust ? me kas saame midagi ära teha või me ei tee mitte midagi. Riigikogus on võimalik küsida, arupärimisi esitada, kirjalikult valitsusliikmete poole pöörduda. Infotund on vaid üks mitmetest võimalustest. Peaasi ? tähele panna, analüüsida, mõttekaaslasi leida.
Kõik, mida Williams teiste riikide näidete varal kirjeldas, oli hirmuäratavalt tuttav: tehingud erakondade ja ettevõtjate vahel, ministrite omavoli, käsi-peseb-kätt-süsteemid. Korruptsioon on kümnete riikide probleem ja mul oli tõepoolest põhjust kadestada minu kõrval istunud Soome parlamendiliiget Kattri Komi, kes sai oma sõnavõtus rõhutada, et hiljutise uuringu põhjal osutus just Soome maailma kõige madalama korruptsioonitasemega riigiks.
Kas tõesti peab riik selleks ligi 90 aastat iseseisev olema, et saamahimu ei varjutaks ausat riigivalitsemist? “Hea on see valitsus, mis panustab ühiskonna edendamisse, mitte valitsusliikmete isiklikesse pangaarvetesse,? ütles John Williams.
Küllap kogenud Kanada poliitik teadis, mida rääkis.
Mitmete riikide parlamendiliikmed rõhutasid, et korruptsioon omandab eriti suured mõõtmed just valimiskampaaniate aegu. Meil Eestis on aastatagused rohelised plakatid “süütute piimatoodetega” veel silme ees.
Kõik kõnelesid Iraagist
Sel nädalal, kui USA-s olin, astusid Kapitooliumi künkal ametisse Esindajatekoja äsjavalitud liikmed ja uued senaatorid. USA ajakirjanduses ja telekanalite interaktiivsetes saadetes kõneldi sellega seoses väga palju ameeriklaste suhtumisest Iraagi sõtta.
Domineeris arvamus, ja seda ei esindanud sugugi üksnes demokraadid, et selle sõjaga ei ole USA märki tabanud. New York Times’is avaldasid teenekad erukindralid arvamust, et Iraagi valitsust peab järjest enam suunama oma riigis iseseisvalt tegutsema, sest koalitsioonivägedele ei saa igaveseks lootma jääda.
Ka Eestil tuleb veel enne aasta lõppu otsustada, kas ja kui kaua meie poisid veel Iraagis jätkavad. See on tõsine mõtlemisaine.
Nii et ? millest ka ei räägitud, kõiges võis leida kokkupuutepunkte koduste teemadega.
Ja Manhattani pilvelõhkujate vahel, kus taevast peaaegu ei näe, kus tungleb miljoneid õnneotsijaid igast maailma nurgast ja kus kõigil on silme ees vaid üks siht – dollar, tundsin jälle kord heameelt, et Eestil on väärtusi, mida ei saa mõõta ei dollarites, kroonides ega eurodes.
ELA TOMSON,
Riigikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liit
