Natalja Horenkova – ainus Eestis

Narvas autasustati 2012. aasta edukamaid sportlasi. Sportlike saavutuste eest tunnustati Natalja Horenkovat, kes sai Ungaris kolmanda koha maailmakarika etapil ratastoolis vehklemises.

Maailmakarika etapp väikeses Ungari linnas Egeris peeti möödunud aastal. Natalja, kes on vehklemisega tegelenud ainult kaks aastat, oli juba jõudnud osaleda rahvusvahelistel võistlustel. Esimest korda sõitis ta turniirile Poola juba kolm kuud pärast treeningute algust. Seejärel tulid Ungari, Itaalia ja jälle Poola, kuid medalini ta ei jõudnud. Maailmakarika etapi pronksmedal on tõsine saavutus, eriti pidades silmas asjaolu, et narvalanna vastas olid kogenud ja tiitlitega vehklejad. 

Nataša, Nataša!

Lahingu kahekordse olümpiavõitjaga Poolast kaotas Horenkova minimaalse mahajäämusega 1:0. Aga duellis Londoni paraolümpial hõbemedali võitnud ungarlanna Gyöngyi Daniga juhtis Natalja seisuni 4:2, jäädes küll lõpuks alla. Kuid ka see ajutine edu tähendas palju.

“Võistlustel oli suurepärane õhkkond, mulle hoidsid pöialt Venemaa sportlased. Ja üldse, kõik vene keelt rääkijad hüüdsid: “Nataša, Nataša!” rääkis sportlane. 

Eelistavad kodus istuda

Natalja Horenkova treenib Narva spordiklubis “Florett”, mis asub Kreenholmis endise 12. kooli keldriruumis, elukoht on tal aga teises linna servas. Enne sõitu Egerisse treenis ta kuu jooksul peaaegu iga päev. Et taksosõit ükskõik missugusesse Narva otsa maksab tänase päevani vaid kaks eurot ja see on fikseeritud hind, on sedasorti transpordi kasutamine Natašale väga sobiv.

“Suur tänu autobussiettevõttele Narva Bussiveod, et nad aitasid mul sõita klubisse ja tagasi, soostudes vastavatele liinidele saatma nüüdisaegsed bussid, mis on varustatud platvormidega sisenemiseks ratastooliga. Suur tänu bussijuhtidele, kes mind aitavad. Nad on väga armsad ja abivalmis inimesed,” rääkis Natalja.

Narvalannal aitas tähtsateks võistlusteks valmistuda vehkleja Dmitri Valiulin, tore inimene Tartust, kes Horenkova treeneri Aleksandr Larjušini palvel spetsiaalselt Narva sõitis.

“Minu põhiline relv oli alati florett, kuid treeningud Dimaga olid nii kasulikud, et medal õnnestus võita just epees,” jutustas sportlane.

Rahvusvahelistel võistlustel esindab Natalja Horenkova Eesti Paraolümpia Vehklemise Föderatsiooni ainuisikuliselt. Sellesse föderatsiooni kuulub peale tema veel president Aleksander Larjušin, kes on kohakaasluse alusel ka tema treener, ning aktiivsetest täiskasvanud liikmetest narvalane Stanislav Bakulin, kes on treeningutel Nataša ainus sparringupartner. Kõik püüdlused meelitada ratastoolivehklemisse kohalikke puudega inimesi, naabreid mujalt maakonnast või pealinlasi on olnud edutud. Hoolimata sellest, et huvitava spordiala propageerimiseks füüsilise puudega inimeste hulgas tegi Larjušin suuri pingutusi.

“Kahju, et enamik inimesi, kes on ratastooli aheldatud, eelistavad istuda kodus, isegi väljas ei taha nad käia, pühendavad kogu oma aja televiisorile ja arvutile,” nentis Natalja.

Tema kinnitusel on vehklemine mitte ainult kaasahaarav tegevus, vaid ka võimalus näha maailma, suhelda toredate positiivsete inimestega.

Välisturniiride sõidukulusid õnnestub katta hasartmängumaksu nõukogu toetustega. Projektid kirjutab Aleksander Larjušin ja talle tullakse tavaliselt vastu.

Kahjuks pole Nataljal  ilmsetele edusammudele vaatamata võimalik osaleda paraolümpial. Vene kodakondsus ei võimalda liituda Eesti rahvuskoondisega ehk täpsemalt saada ainukeseks Eesti esindajaks planeedi peamistel võistlustel. 

Traagiline juhus

Horenkovide perekond kolis Ivangorodist Narva kõigest mõni aasta tagasi ja eesti keelt Natalja praegu ei oska, kuigi tahab seda väga ära õppida. Jaanuari keskel sai meie kangelanna 29 aastaseks, millest 12 esimese jooksul polnud tal tervisega erilisi probleeme.

Nataša mängis korvpalli, jõudis isegi edu saavutada. Traagiline õnnetus sundis ta ratastooli.

Nataša mängis  teiste lastega õues ja kukkus, selg ees, kahest trepiastmest alla. Tagajärjeks oli selgroovigastus, mille tõttu on ta nüüd ratastoolis. Kukkudes lõi tüdruk ka pea väga kõvasti ära. Esimesed kolm päeva ravisid Ivangorodi arstid tal peapõrutust, kuid ravida tulnuks hoopis verevalumit. Kui tüdruk jõudis Peterburi arstide juurde, hindasid need ellujäämise tõenäosuseks 15 protsenti. Neurokirurg ja Natalja muutsid selle tõenäosuse tegelikkuseks.

Järgnesid püüded Natašat jalule aidata, kuid kõik pingutused olid asjatud. Lõppude lõpuks öeldi Moskva kliinikus Horenkovidele, et parem on lootust mitte hellitada, leppida olukorraga, võttes elult maksimum. Sealse arve summas 510 000 rubla ehk peaaegu 13 000 eurot maksis kinni Ivangorodi linnavalitsus.

Ülesandega olla optimistlik ja võtta elult maksimum saab Natalja suurepäraselt hakkama. Temast elurõõmsamat inimest pole ma viimasel ajal kohanud.

Soov õppida ja aidata

Natalja sai juriidilise hariduse, õppis Tšernovi nimelises Vene juhtimisinstituudis, diplomit sõitis kaitsma Moskvasse.

“Mulle lubasid ametnikud Ivangorodis töökoha otsida, kuid olud muutusid. Kahjuks on Venemaa haridusega – ma õppisin tsiviilõigust – Eestis tööd raske leida. Nüüd mõtlen omandada psühholoogi eriala ja aidata füüsilise puudega inimestel kohaneda ning aktiviseeruda. Kunagi rääkis üks Narva invaliidideühingu esindaja (Natalja pole neist ühegi liige – toim.) Aleksandr Larjušinile, et tal õnnestus jõuda kokkuleppele:  ühingu liikmed said ühes saalis tasuta treenida. Ta kutsus kõiki, kuid mitte kedagi ei tulnud. Sellega peab midagi ette võtma,” tõdes Horenkova.

Rääkides oma hobidest, tunnistas Natalja, et käsitöö pole teda kunagi huvitanud, aga tortide valmistamine küll. Natalja ema Larissa Horenkova ütles, et tütar rõõmustab koduseid oma kondiitritoodetega kõikide pidulike sündmuste puhul.

Kolm küsimust

Kuivõrd on Narva sobiv ratastooliga liikumiseks?

Ivangorodiga võrreldes väga. Kuid üks asi on halvasti – teed parandatakse, aga kaldpinnad unustatakse tegemata. 

Mida Te Narvas teisiti teeksite?

Ehitaksin ratastooliga sissepääsu Narva kindlusse mugavamaks. Praegu on sinna üle suurte kivide kõrvalise abita võimatu pääseda. 

Kuidas ei tohiks füüsilise puudega inimestesse suhtuda?

Rõhutatud kaastundega. Kui inimesel on mingi puue, siis hakkab ta end niiviisi varsti ise haletsema ja langeb depressiooni.

i

ROMAN VIKULOV

blog comments powered by Disqus