Narva-Jõesuust sai populaarse kirjaniku ja satiiriku Semjon Altovi kodu

 

Nii vene- kui eestikeelsele publikule tuttava Semjon Altovi elu on olnud juba üle 20 aasta seotud Kirde-Eesti kuurortlinnakese Narva-Jõesuuga. Selle koha mere kaldal valis omal ajal puhkuseks Peterburi ja Moskva koorekiht.

Mändide alla varjudes ja mööda liivaranda jalutades otsisid innustust vene kunstnikud, poeedid ja teadlased, kelle nimed on tänaseks ajalukku läinud: Repin, Šiškin, Pleskov, Mamin-Sibirjak, Balmont, Saša Tšornõi, Anna Ahmatova, Igor Severjanin, Tšaikovski, Prokofjev, Pavlov, Timirjazev, Popov… 

Arkadi Raikin aitas

Mugav nurgake mere kaldal jäi Semjon Altovile ja tema abikaasale Larissale silma juba nõukogude ajal. Aianduskooperatiivi Pihlakas, mis pole Narvast kuigi kaugel, avastasid nende jaoks sõbrad ja selles kooperatiivis omandas Altov 1991. aastal maja koos krundiga.

“See koht näis meile kohe märkimisväärne,” meenutas Altov. Sealjuures pole see üldse Peterburist kaugel. Paljudel elanikel olid siin suvilad ja ka praegu puhkab Narva-Jõesuus palju venelasi. Nõukogude ajal polnud kohaliku aianduskooperatiivi liikmeks astuda lihtne. Maad omada said Eestis ainult need Leningradi elanikud, kelle sugulased osalesid teise maailmasõja ajal Narva vabastamisel. Siis kirjutas legendaarne nõukogude artist Arkadi Raikin, kellega Altov tol ajal koos töötas, kirja Eesti valitsusele, mille tulemusena kiideti heaks Altovile krundi ja majakese eraldamine kooperatiivis Pihlakas.

Ükskord tulid neile külla sõbrad, kes avaldasid imestust, et  miljonitele tuttava inimese majake nii tagasihoidlik on. Seejärel otsustasid abikaasad, et on aeg Narva-Jõesuusse ümber kolida. Nüüd seisab nende maja spaahotelli Meresuu kõrval.

“Kui Eesti iseseisvus, võis siin võileivahinna eest osta suure maja koos krundiga,” rääkis kirjanik. “Kuid meile öeldi, et välismaalastele piiri lähedal maad müüa ei tohi. Palju hiljem, kui hinnad olid oluliselt tõusnud, selgus, et me võime tüki maad soetada, kui see on erastamata. Arvatavasti osutusime viimasteks välismaalastest maaostjateks, sest varsti keelati maa müük venelastele üldse ära.

Meie krundil seisis pooleldi lagunenud kauplus, kus kunagi müüdi elektritarbeid. Kõrval oli aga tualett, mis vastiku haisuga endast ümbruskonnale teada andis. Selle me lammutasime ja alustasime oma maja ehitamist nullist.” 

Maja sai abikaasa auks nime Lora

Maja ehitamisele kulus kolm aastat. Semjon Altov kordas väsimatult, et see maja on tema abikaasa kätetöö. Larissa oli töödejuhataja, insener, tehniline järelevalve ja dekoraator. Altovite maja Narva-Jõesuus külastasid inimesed, kes on Euroopas palju näinud, ja hindasid kõrgelt kirjaniku abikaasa tehtut.

“Mind aitas elukogemus,” rääkis naine. “Osalesin ju meie kahe suvila ehitamisel Leningradi oblastis ja aianduskooperatiivis Pihlakas. Aga kui alustad uut, saad uusi teadmisi. Mina näiteks õppisin jooniseid lugema. Välismaal pöörasin alati tähelepanu sellele, kuidas inimesed elavad, tegin märkmeid interjööri detailide kohta. Pealegi möödus minu lapsepõlv Baltikumis, kuigi sündisin Leningradis. Isa oli alguses Riia Akadeemia, seejärel Tartu Ülikooli õppejõud. Ma nägin, kuidas oli olme nendes linnades korraldatud, kuidas inimesed maju kaunistasid, mida kõrvuti panid, mida mitte. Minu meelest on hea see maja, milles miski silma ei riiva.”

Küsimusele, kas neil abikaasaga maja ehitades mingeid lahkhelisid ei tekkinud, vastas Semjon Altov, et tõesti mitte mingisuguseid.

“Mina ütlesin alati: Lara, väga hea. Ma olen ideaalne mees. Aga Larissa on maksimalist, ta püüab kõike veatult teha. Naine tegeles ehitusega, aga mina ainult noogutasin ja ütlesin, et ta ei muretseks, sest mulle meeldis.”

Kuid muretsemiseks oli põhjust küll. Pere ehitas maja Narva-Jõesuusse, kuid elati ju Peterburis.

“Eestisse sõitsime kolmeks-neljaks päevaks ja jooksime mööda Tallinna kauplusi,” jutustas Altov. Arutu hulga kauba keskel oli kõige raskem otsuseid teha. Kuid Larissa, kel on vääramatu maitse, oskas valida just seda, mida vaja. Nõukogude aja ilu oli selles, et läksid poodi ja küsisid: tapeeti on? On, said vastuseks. Ja olid õnnelik, võttes seda, mida oli.”

Altovi residents ei kanna asjata tema abikaasa nime, maja fassaadil ilutsebki kiri Lora.

“Me puhkasime Maltal ja seal on kombeks anda villadele nimesid. Tol ajal hakkas meie majaehitus lõpule jõudma ja mina tegin naisele ettepaneku: põlistagem sinu nimi, las lapselapsed teavad, kes maja ehitas. Maltalt tõime kaasa ainult emaileeritud tahvlikese maja numbriga. Aga sepistatud tähed soetasime Tallinnast. Iga täht maksis päris palju. Seetõttu otsustasime mitte kirjutada välja Larissa, vaid hoida kolm tähte kokku. Kuid paljud arvavad, et kirjas pole mitte Lora, vaid Lord ja räägivad, et  Altov on ära pööranud,” naeris peremees. 

Presidendi autasu

2011. aasta suvel sai Semjon Altovi maja Narva-Jõesuus presidendi auhinna. Kauni kodu konkursi juured on Eestis möödunud sajandi kolmekümnendates aastates. Juba siis valis spetsiaalne komisjon igas maakonnas välja kõige ilusamad kodud, hindas majade välisilmet ja tegi ettepaneku presidendi auhinna saamiseks. Altovi maja esitati  kahe aasta eest auhinna saamiseks Ida-Virumaalt.

Samal suvel andis Eesti president Toomas Hendrik Ilves preemiad Viljandis Ugala teatris kätte. Auhinda vastu võtma tuldi koos peredega.

“See on väga hea ja vajalik traditsioon, mis on põlistanud Eesti elanikes armastuse oma kodu ja kodukoha vastu,” rääkis Altov.

Kuid kirjanik ja tema abikaasa ei teadnud kuni viimase hetkeni, et nad on auhinna vääriliseks tunnistatud. Konkursi põhikirja järgi võivad kandidaate auhinna saamiseks esitada ka naabrid, kes on pingutusi pealt näinud. Madala aia tagant ongi Altovite maja ja territoorium väga hästi näha.

“Me ei tahtnud maja kõrge aia taha peita,” rääkisid abikaasad. “Pealegi pole see Eestis kombeks. Ehitamise ajal vähendasime maja üldist kõrgust paari meetri võrra, et see ei paistaks looduse ja naabermajade taustal liiga suur.”

Altovite krundil on lilled ja puud väga maitsekalt kokku sobitatud. Ka aia planeeris Larissa.

“Ma valisin spetsiaalselt välja taimed, mis sobiksid värvi poolest ega hakkaks üksteist mõne aja pärast välja tõrjuma. Peale selle istutasin palju eri sorte tulpe, mida tõime kaasa Hollandist. Meil on ka noored õunapuud ja pirnid, tikri- ja sõstrapõõsad, sirelid. Köögiviljapeenrad tegime astmelised, et võtaksid vähem ruumi. Seal kasvab kõik, mida köögis vaja: sibul, küüslauk, petersell, köömned.”

Altovite majas on kasutatud palju looduslikku puitu. Pererahvas tahtis, et elamu sisu oleks kooskõlas suurtest akendest paistva kauni loodusega. 

Külla tulevad ka mutid

Narva-Jõesuus püüavad Altovid olla iga kuu. “Kuidas teil siin naabritega läbisaamine on?” küsisin. “Suurepärane,” kinnitasid kuurortlinna kuulsad elanikud. “Mõnel käime külas, mõnele ütleme lihtsalt tere. Inimesed on siin taktitundelised. Venemaal on kombeks naabritega kas väga sõbrustada või sõdida. Aga siin ei roni keegi sulle turja peale, isegi kui teie kruntide vahel on madal aiakene, ja selline inimlik distants meile meeldib. Kuid vahel käivad mutid närvidele. Ei jõua mõnda kohta veel kordagi teha, kui nemad juba kaevavad käike, sest nende jaoks on siin suurepärane pinnas.”

Semjon Altov jutustas naerdes, et ostis spetsiaalsed seadmed, mis teevad katkendlikku heli, mis peaks mutid igaveseks eemale peletama. “Panin krundile neli seadet. Undasid hästi. Õhtul oli aias neli mutimullahunnikut, hommikuks kaheksa, seejärel kuusteist jne. Paistab, et teistelt kruntidelt tulid mutid perede kaupa õhtuks meile nagu kontserdisaali, et kuulata võluvaid helisid.”

Altovite lapselapsi oodatakse Narva-Jõesuus kannatamatult, eriti meeldib lastel vanaema ja vanaisa juures olla suvel. Lapselapsed Katja, Varja ja Vasja sõidavad  päevade viisi jalgratastega ringi, siin on neil tõeline vabadus.

“Aga mis teile Narva-Jõesuus kõige rohkem meeldib?”

“Kui lähed õhtul Soome lahe kaldale – sinna on meie maja juurest paar minutit jalutada –, tekib inimtühjal rannal tunne, nagu loojuks päike spetsiaalselt sinu jaoks.”

Praegu kahetseb Semjon Altov pisut ainult ühte – et tal ei õnnestunud Eestisse korralikku maja ehitada kümmekond aastat varem.

i

NATALJA KOLOBOVA

blog comments powered by Disqus