Möödunud pühapäeval Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis avatud akvarellinäituse võib võtta kokku ühte kiretusse lausesse: välja on pandud 39 tööd kümnelt autorilt, kes esindavad kaht riiki — Eestit ja Leedut. Asi kisub aga märksa kirglikumaks, kui öelda, et tegemist on aktinäitusega.
Katmata naisekeha kujutamine on kunstis omaette teema, sealjuures üsna keeruline teema. Väga lihtne on seda käsitledes libastuda ja hea maitse rajalt kõrvale kalduda. Niisama lihtne on saada vääriti mõistetud ning näiteks pornograafia viljelemises süüdistatud.
Veelgi keerulisemaks teeb asja antud juhul tehnika: akvarellis on inimkeha kujutamine eriti komplitseeritud. Ent kas inimese elu, kunstniku elu sealhulgas, peab üldse kerge olema? Jõgeval tegutseva akvarelligalerii Kala eestvedaja Gennadi Lapin nii ei arva. Seepärast otsustas ta endale ja teistele akvarellistidele, kellega tal hea koostöö on tekkinud, järjekordse ühisnäituse tarvis paraja pähkli pureda anda ning pani näituse pealkirjaks “Naisakt akvarellis”.
Kümme autorit, kellest kolm naised ja seitse mehed, on pakkunud teemale mitmesuguseid lahendusi — alates Eero Ijavoineni humoorikas-grotesksetest pliiatsiga joonistatud naisefiguuridest, mis koloreeritud pealtnäha juhuslike akvarellilaikudega, kuni Sergei Minini ja Slava Semerikovi perfektselt viimistletud või isegi dekoratiivsusse kalduvate töödega. Teiste autorite, Valli Lember-Bogatkina, Gennadi Lapini, Rein Mägari, Anatoli Strahhovi, Ruudi Treu, Eugenija Pilypaitiene ja Jurga Sidabriene enamasti realistlikus laadis loomingu saab suuremate või väiksemate mööndustega nende kahe tähise vahele paigutada.
Viis autorit kümnest olid kohal ka näituse avamisel, nende hulgas tallinlanna Valli Lember-Bogatkina, keda võib nimetada eesti akvarelli elavaks ajalooks.
“Minu ampluaa on olnud üsna lai. Olen pidanud end eelkõige portretistiks, ent läheneva juubelinäituse tarvis vanu töid üle vaadates olen endalegi üllatuseks avastanud, et nende hulgas on ka üsna palju akte,” ütles Valli Lember-Bogatkina. “Üldjuhul on neid maalima ajendanud mõni supelrannas või mujal silma alla jäänud inspireeriva kehaga inimene. Huvitaval kombel pole naised, keda endale aktimodelliks olen palunud, mulle naljalt ära öelnud. ”
Hea müügiartikkel
Aktimaalid on Lember-Bogatkina sõnul päris hea müügiartikkel: kes ostab endale, kes kellelegi kinkimiseks. Üks kingituseks ostetud taies on talle elu jooksul tagasi ka toodud: kingisaaja olevat nimelt kategooriliselt keeldunud palja naise pilti oma korteri seinale riputamast.
Valli Lember-Bogatkina tunnustas Gennadi Lapinit huvitava autorite kaasamise ja tööde perfektse vormistamise eest ning leidis, et Palamuse muuseumi ärklisaali naturaalse puiduga kaetud seinad on akvarellidele väga heaks taustaks.
Gennadi Lapin astub omakoostatud näitusel üles koguni kümne tööga. Nagu Sergei Mininilgi, on ka temal paar tööd maalitud papier-pellie tehnikas.
“Õppisin seda Mininilt, keda võib pidada vahepeal unustusse vajunud papier-pellie taaselustajaks. Ent püüdsin tehnikat omalt poolt ka natuke täiustada,” ütles Gennadi Lapin.
Täiustamise tulemusena valmis väikesemõõduline akt “Vana fresko”, mis tõepoolest meenutab vana freskot. Lapini lemmikpilt on tema enda tööde hulgas aga “Torso”, millel ta julgelt külmade ja soojade toonidega eksperimenteeris.
Joanni tarkusetera
Üks autoritest, Eugenija Pilypaitiene tuli näituse avamisele kohale isegi Vilniusest. Talle rääkis sellest, et siin aktinäitus tulemas on, tema sõbranna Ramune Lebedyte, kelle akvarellinäitust “Universum” sai — samuti galerii Kala vahendusel — näha paar kuud tagasi Jõgeva linnaraamatukogus.
“Ramune ise akte ei maali ja ta ei hakanud ka selle näituse puhul erandit tegema, vaid ärgitas mind ettevõtmises kaasa lööma,” ütles Eugenija Pilypaitiene. “Ka mina olen vahepeal teiste teemadega tegelnud, ent kolme värske akti maalimine polnud minu jaoks probleem. Haarasin pakutud võimalusest kinni, sest olen kogenud, et igas uues ettevõtmises osalemine annab kunstnikule uusi mõtteid ja impulsse. Need ei pruugi ilmneda kohe, vaid võivad jääda pikemaks ajaks mõtteisse juuri ajama. Ent lõpuks annavad need end ikka tunda.”
Algamas on kooliekskursioonide kõrghooaeg ja kõigis pedagoogides, kes lastega Palamuse muuseumi kaema tulevad, ei tarvitse ärklisaalis näha olevad pildid vaimustust tekitada. Gennadi Lapin püüdis ennetada võimalikke süüdistusi ning lisas aktinäitusele 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses elanud Kroonlinna õigeusupreestri Joanni teosest “Kristlik filosoofia” pärineva tekstilõigu, milles on öeldud, et ahvatlevates poosides alasti naisterahvaste pildid tekitavad erutust ja sütitavad lihahimu, ent sellele saab vastu seista tarkusega.
“Aga vaimulik mõttetarkus ütleb: milleks sa, rumaluke, erutud? Rahune: kiida Loojat niisuguse imelise ilu ees, inimkeha imepärase plastilisuse ees. On ju siin ilmnenud ülim tarkus, arm, ilu ja ülevus Kunstnik-Looja juures. Kes lõi niisuguse ihu pühana, puhtana, õilsa kavatsusega, mitte võrgutamiseks ja igavesena — seda mitte kiusatusse viimise eesmärgil, vaid puhtaks, vagaks, ausaks ja pühaks rakenduseks ning Looja kiituseks,” kirjutas Kroonlinna Joann.
Tema teksti vanavene keelest eesti keelde tõlkinud Kaarepere õigeusukoguduse vanem Georg Allik tõi näituse avamisel veel huvitavaid näiteid alasti inimkeha käsitlusest vaimulikus kontekstis. Muu hulgas juhtis ta tähelepanu sellele, et Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu vilja maitsnud Aadam ja Eeva hakkasid esimese asjana häbi tundma oma alastuse pärast. Ning Loojalegi oli esimeseks signaaliks keelatud teo toimepanekust just see, et Aadam ja Eeva oma alastust häbenesid. Asjaolu, et alastiolek ning pattulangemine Piiblis nii tugevasse seosesse on asetatud, võiks Georg Alliku meelest anda ainest filosoofilisteks mõtisklusteks.
i
RIINA MÄGI
