Palamuselt pärit Ingrid Isotammel tekkis soov näitlejaks saada alles õpingute ajal Viljandi kultuurikolledžis. Tänaseks on ta säranud kümnetes rollides teatrilaval ja mängufilmides. Ingrid Isotamm rääkis Vooremaale rolli loomisega kaasnevast pingest , mis teatud perioodil vaibub, kuid uue osa puhul taas sünnib. Vestluses ilmnes ka tema kiindumus maakodusse ja maatöödesse.
Kuivõrd on teile meeldejäävad ja olulised arvud? Kas teate, mitu teatri-, filmi- või seriaalirolli on teil tänaseni olnud?
„Teatrirolle on olnud umbes 40, mängufilme kaks, mõned tudengifilmid. Ja seriaalides pole läbivat tegelast olnud, aga paljudes olen mänginud küll, mõnes isegi mitu korda.”
Usutavasti teab publik teid praegu kõige rohkem Pia rolli järgi Maria Advjuško filmis „Tuliliilia”. Kui tugevasti see roll teis endas praegu sees elab? Kuivõrd võib üldse öelda, et iga roll jätab näitlejasse jäädava jälje?
„Ei ela enam tugevasti. Tegemise käigus küll ja järellainetusena ka, aga see oligi minu jaoks uus kogemus. Kui teatris koondub kogu pinge esietendusele, see ongi nagu üks laine, mis koguneb ja koguneb ning kulmineerub, ja see kas kannab või mitte, näitavad etendused. Filmis samamoodi koguneb ja koguneb, aga siis järgneb pikk protsess, millesse sind tõenäoliselt ei kaasata, ja lõpuks on sul võimalik, kui ise oled juba ammu teisel lainel, seda ka ise näha, mis teatris on ikkagi suhteliselt võimatu. Harva küll näeb tele vahendusel, aga sealt on puudu tavaliselt see, mis teatrist teeb teatri: kohapeal sündiv elu, energia. Teatrietendust läbi ekraani vaadata on päris raske.
Iga roll jätab jälje nagu elus iga kohtuminegi, kas nähtava või nähtamatu. See sõltub paljudest aspektidest, palju panustad, kui väga see sulle korda läheb, palju ennast avada suudad, välja anda ja vastu võtta jne. Ja loomulikult mida rohkem, seda sügavam see jälg on.”
Pia on filmis 38 aastane ja umbes sama vana olete praegu ka teie. Mõjutab see asjaolu ka rolli ülesehitust, dünaamikat, teostamist?
„Absoluutselt, mul on palju suuremad eelised mängida endaealist kui kahekümnesel 38aastast. Kui mina sellises eas oleksin sarnastes olukordades, kuidas siis oleks? See on märksa kergem, kui püüda mängida näiteks 60aastast meest. Kuigi ka see võiks väga huvitav olla, aga kas ka usutav?”
Theodor Lutsu filmipäevade ajal näidati „Tuliliiliat” Palamuse rahvamajas. Milliseid mõtteid ja tundeid tekitab filmi jõudmine teie sünnipaiga ja lapsepõlvekodu publiku ette. Kas kaasneb sellega teatud ärevus, ootusärevus?
„Jah ikka, eks selle elukutse eesmärk on ju mõjuda, korda minna, midagigi liigutada, kirgastada argipäeva. Eks seal on seda ja teist, natuke hirmu ja häbi läbi kukkuda, ja rõõmu, kui saad kellelegi heameelt teha. Seal on mulle palju olulisi inimesi.”
Millal ja miks kujunes teis kindel soov näitlejaks õppida? Mida arvasid sellest teie vanemad, koolikaaslased, sõbrad?
„See kindel soov kujunes alles näitlejaõpingute ajal ja on pärast seda korduvalt kadunud olnud. Mulle ei meenu üldse, et oleksin enne keskkooli lõppu mõelnud näitlejaks õppimisele, aga mäletan, et kooli ajal meeldis mulle pööraselt esinemine ja elevus, mis sellega kaasnes. Mäletan täpselt seda suvepäeva pärast keskkooli lõppu, kui jalutasime ema ja õega Palamusel ja mina nutsin, et ei tea, mida oma eluga edasi teha ja kuhu õppima minna, ja nemad veensid mind, et proovi Viljandisse näitlejaõpingutele. Kuna lavakasse see aasta vastu ei võetud, vaatasin neid nagu segaseid, aga juba järgmine päev olid Viljandis katsed ja nii see läks.”
Kas ja kuidas Palamuse keskkond, siinne aura erialavalikut mõjutas?
„Tagantjärele mõeldes arvan, et väga palju. Igasugust loomingulist tegevust siin toetati ja tegime kõikvõimalikke asju suure õhinaga. See aura, mis Palamusel on, mõjutab mind elu lõpuni. Väga soe on seal alati käia, ei vahetaks kohta ja aega ealeski.”
Lõpetasite Viljandi kultuurikolledži . Kas kaalusite ka teatri- ja muusikakadeemiasse lavakunsti osakonda õppima asumist?
„Ei kaalunud. Viljandi oli koolis käimiseks väga mõnus ja inspireeriv, pealegi saad oma kursusega selle esimese aasta jooksul juba väga lähedaseks ja see oleks nagu altvedamine. Tõenäoliselt poleks ka võetud, eriti veel siis, kui juba käid teatrikoolis.”
Mis oli põhjuseks, et esimeseks töökohaks sai nukuteater?
„Kolledži lõpus oli ainult ühel meie kursuselt tööpakkumine kutselisse teatrisse. Teised pidid ise vaatama, kuhu ja kas saavad. Helistasime ja pakkusime ennast ise. Sain esialgu rollilepinguga Endlasse, kus olin ühe hooaja, ja siis tuli kaks pakkumist korraga, nii NUKUsse kui ka Endlasse palgale. Tallinn tundus noorele inimesele ahvatlevam ja võimalusterohkem, see oligi valiku põhjus.”
Kas nukuteatris mängimiseks peab näitlejal olema omadusi, mida tavalises teatris, kui see väljend sobib, ehk niipalju tarvis ei lähe?
„Nukukunst on väga spetsiifiline ja keeruline. Olen väga kaugel selle omandamisest. Ideaalis peaks olema esmalt väga hea näitleja, sest sinus peab olema midagi, mida nukku või objekti suunata, et see ellu äratada. Ja see töö nõuab väga palju tehnilisi oskusi, mida Eestis on võimalik õppida ainult töö käigus. Öeldakse ka, et selleks peab kätt olema, pealegi on see üldjuhul meeskonnatöö, üksi hiilgamise võimalus on väga väike.”
Kui teiega telefonis intervjuud kokku leppisime, meenutasite häälelt mõneti oma ema, kooliõpetajat ja rahvatantsupedagoogi Lea Isotamme. Teie abikaasa, näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov on arvanud, et teil on Zarah Leanderi hääl. Mängisite kuulsat näitlejat ja lauljat ka Tartus Karlova teatris. Mida oma hääle kohta ise arvate?
„Hääl on üks minu töövahenditest. Seda ise kusagilt kuulda on suhteliselt võõristav ja mitte väga meeldiv, sest enda sees kumiseb see kuidagi teisiti.”
Kas Zarah Leander on praegu ainus tegelikus elu elanud isik, keda olete mänginud?
„Jah, hetkel kedagi teist küll ei meenu.”
Teie suu läbi ütleb Zarah Leander umbes järgmised sõnad: mutta vajununa on hea, et see võib olla ka ravimuda. Mida sellest vaatenurgast arvate?
„Jah, võib küll, kes meist mutta vajumisest pääsenud oleks. Mõni ei tahagi sealt enam välja tulla. Ega mudas olles ju tavaliselt ei taju, et see ka ravimuda olla võib. Eks see kipub tagantjärele tarkus olema, kui on nii palju tarkust.”
Kus olete omandanud hea laulmisoskuse?
„Ma ei tea, kas olen omandanud. Aga olen armastanud ja armastan väga laulmist, kuigi ma nooti ei tunne. Kui ikkagi midagi väga tahta ja selle nimel tööd teha ja harjutada, harjutada, harjutada, siis võib tõesti ühel päeval juhtuda, et keegi on isegi nõus seda kuulama ja võib-olla ütleb mõne hea sõnagi. Aga on ka õnn olnud saada abi nii Zoja Gertsilt, Ursel Ojalt, Andres Dvinjaninovilt kui ka paljudelt teistelt.”
Kas võtate võrdse heameelega vastu kõik rollid, olgu tegemist draama, komöödia või tragöödiaga?
„Sõltub materjalist ja paljust muust, ega vabakutselisena endale väga valimist lubada ei saa. See on minu elukutse ja püüan kõiges anda endast parima.”
Kui sageli jõuate praegu Palamusele, millised on tähelepanekud selle paiga käekäigust?
„Kahetsusväärselt vähe. Arvan, et Palamusel läheb hästi, vähemalt nii tundub väljaspool vaadates. Väga kaunis koht Eestimaal.”
Millistes rollides praegu mängite, missugused osad ootavad ees?
„Mängin Ugalas etenduses „Elav laip“, Karlova teatris esietendub sügisel „Juveliiri juubel“ , kus mul on õnn mängida koos Hannes Kaljujärve ja Marje Metsuriga, lavastajaks Andres Dvinjaninov. Ka Zarah Leander astub lavale nii Tartus, Tallinnas kui ka Rakveres.”
Kuivõrd jääb vaba aega, kuidas seda sisustate?
„Hooti, vahel on mitu kuud vaba ja siis järgneb intensiivne töö. Võib ka öelda, et see kõik ongi mu vaba aeg, oleneb ainult, millest. Minu vaba aja sisse kuuluvad lõppematud maatööd, see on mu vaba valik ja üldjuhul maandab, annab head jõudu, energiat. Armastan väga loodust ja õnneks on mul võimalus uksest välja astudes ollagi selle keskel. Kui mul parasjagu tööst vaba aeg, siis eelistangi pigem olla kodus, teha perega midagi põnevat, aina vähem tikun linna ja rahva sekka. Samas on ka väga vajalik ja mõnus tööl käia, kuigi ei tahaks seda tööks nimetada, eriti vabakutselisena. See on pigem ikka hobi , huvi, armastus. Ja hobiga tegelemine eeldab ju ka vaba aega.”
Tänavu septembris on teie isa, tunnustatud ajakirjaniku Gunnar Isotamme 70. sünniaastapäev. Mida võiks isa teie arvates mõelda elust tänases Eestis?
„Isa ootas nii väga Eesti Vabariigi taastamist. Kahjuks saabus see tema jaoks liiga hilja. Kindlasti ei ülistaks ta nõukogude aega, mida mitmed vanemad inimesd teha armastavad, ja eks ole ka arusaadav, sest siis oli nende noorusaeg. Ta rõõmustaks kindlasti selle üle, mis on rõõmustamist väärt, ja seda on Eestis palju, ning kurvastaks, sest ka seda, mis nörritab, jagub. Aga ennekõike oleks ta õnnelik Vaba Eesti üle.”
Ingrid Isotamme elukäik
Sündinud 3. mail 1979 Palamusel
Haridus:
1985‒1997 Palamuse keskkool
1997‒2001 Viljandi kultuurikolledz, näitleja eriala, juhendaja Andres Noormets
2003 osalemine tantsuprojektis Gender Moldovas
2006 osalemine 2nd International Festival of Makeing Theatre Ateenas
Töö:
2002‒2011 Eesti Nukuteatri näitleja
Aastast 2011 vabakutseline näitleja
Olulisemad rollid teatrietendustes ja filmides: Babariiha („Tsaar Saltaan” 2018), Pia („Tuliliilia” 2018), Liisa („Elav laip” 2018), Zarah („Zarah Leander. Ühe legendi meloodiad ja mälestused” 2016), Hermiine („Risttuules”2014), Kunksmoor („Kunksmoor”2013).
Tunnustused:
4 hooajal „Pärl” ehk parim naisnäitleja ‒ Nukuteatri kolleegipreemia
Parim naisnäitleja festivalil Banaanikala
Osalemine seriaalides: „Kodu keset linna”, „Kerge elu”, „Keskea rõõmud”, „Kättemaksukontor”, jt.
Vabaabielus, tütre ema
Mirjam Püvi, Ingrid Isotamme vanem õde
„Mina väga ei imesta, et mu noorem õde otsustas näitlejaks õppida ja on oma elukutsele truuks jäänud. Ingridis on sügavust, väljendusoskust ja piisavalt südikust. Püüan vaadata kõiki etendusi, milles Ingrid mängib. Üheks seniseks tipprolliks pean Zarah Leanderi kehastamist Tartus Karlova Teatris. Mul oli tõeliselt hea meel, kui ta selle rolli kasuks otsustas. Mängides kuulsat näitlejannat ja lauljat, saab Ingrid näidata omadusi ja võimeid, mis tema sees peituvad. Tean, kuidas ta sellesse rolli sisse elas ja kui pööraselt tööd tegi. Ingridis on talenti ja jumala andi, kuid selle väljatoomise nimel töötab ta tohutult.
Arvestades meie vanusevahet, Ingridiga koos me lapsepõlves rollimänge (kool, pood, arst) ei mänginud, kuid nii mõnelgi videvikuõhtul arutasime ja filosofeerisime koos elu üle, mina suur ja tema väike õde. Küll aga on Ingrid koduhoovis lavastanud ühe näidendi, kus mängisid nii minu kui ka meie venna lapsed.
Oleme Ingridiga väga lähedased, justkui teineteise hingehoidjad. Eelkõige olen õppinud Ingridist sügavust, oskust tajuda ja imetleda inimese hinge, austust inimese vastu. Ingrid oskab meisterlikult vaadata inimesse, olgu see siis vorstimüüja Itaalia tänaval, naerukortsuline vanake või president. Sarnaselt paljudele inimestele on Ingridiski introvertne kaitsekiht. Inimesed, kes pääsevad tema lähedale, keda ta omaks võtab, saavad aga tunda eriliselt positiivset aurat.”
JAAN LUKAS
