Esmaspäeva õhtul Mustvee kultuurikeskuse etendunud Polygon teatri ja Vana Baskini teatri ühistöös Soome kirjaniku kahemehe näitemängus „Garaaž” olid laval näitlejad Tõnu Oja ja Andrus Eelmäe. Kui Tõnu Oja meenutas, et mängis viimati Mustvees kolmkümmend aastat tagasi, siis Andrus Eelmäele on Peipsi pealinn aga hoopis tuttavam paik.
See andis põhjuse ka temaga pikemalt juttu ajada. Nii teatrilavalt kui ka seriaalidest tuntud näitleja avaldas mõtteid ka oma sünnilinnast ja praegusest kodulinnast Pärnust, väiketeatrite vajalikkusest Eesti kultuurielus ja oma esimese koduteatri, Vanemuise, lähenevast 150-aastasest juubelist.
Mida Mustvee ja Peipsimaa Teie jaoks tähendavad?
Mul on Mustveega palju sidemeid. Mu abikaasa Anu lõpetas Mustvee keskkooli, kus ta oli Mustvee kultuurikeskuse praeguse direktori Laidi Zalekešina pinginaaber. Mustvees elavad ka abikaasa tädi ja vend. Anu ema oli aga Mustvees õpetaja. Suvel sõidame tihti Mustveesse. Siin saavad teoks ka abikaasa suure suguvõsa kokkutulekud.
Kui töötasin veel Vanemuise teatris ja käisime sageli esinemas Jõhvi kultuurimajas, siis Mustvees peatudes nägime siinses sadamas alati laeva Limnoloog. Seda laeva olen näinud nüüdki. Mustvee on aga väga kena paik oma romantika ja paljude kirikutega. Mustveesse on alati väga tore sattuda.
Ma ei mäleta, kas olen Mustvee kultuurikeskuse laval näitlejana mänginud. Mõned aastad tagasi jõulude ajal käisin aga kohtumas siinses kohvikklubis.
Kas kehastusite ka jõuluvanaks, sest Tartus oli ju üheks populaarsemaks jõuluvanaks Teie isa, legendaarne Vanemuise näitleja Lembit Eelmäe?
Tuleb meelde, et olin küll. Tegelikult olengi jõuluvana ameti isalt pärinud.
Kuidas maitseb Peipsi järve kala?
Väga hästi, kusjuures eriti maitsev on rääbis.
Kas tänase pärnakana olete ka mereinimene?
Täiesti mereinimene. Ma sündisingi Pärnus, mu isa ja ema (Herta Elviste) olid Pärnu teatri näitlejad. Olin nelja-aastane, kuid toonane teateri Vanemuine juht Kaarel Ird kutsus ema ja isa Vanemuisesse. Mu emapoolne tädi jäi aga Pärnu ning selles linnas olen veetnud kõik koolivaheajad.
Nüüd on elu mind sünnilinna tagasi viinud ja elan siin juba üle kahekümne aasta. Pärnu on mu hingelinn, mu südamelinn. Mere ääres jalutada meeldib erinevatel aastaaegadel. Vahel vaatan merd mitu tundi ja mul pole kunagi igav.
Kui oluline on, et Eestis tegutsevad suuremate teatrite kõrval ka väiksemad trupid nagu Vana Baskini teater, Von Krahli teater jne?
See on huvitav ja ainult hea ning võimaldab rohkem tööd ka näitlejatele ja mõjub rikastavalt Eesti kultuurimaastikule.
Mitmes rollis praegu ise mängite?
Seriaal „Naabriplika”, milles mängisin viis aastat kirikuõpetajat, lõppes ära. Praegu teletööd mul pole. Käime ringi Vana Baskini teatri etendusega „Garaaž”.
Tänavu märtsis loodi aga Tallinna vanalinnas üks uus teater, mille nimeks Eesti esimene põnevusteater, kus suund õuduslugudele ja kriminullidele. Teatri juhiks on Vahur Keller. Tema on lavastanud ka näitemängu, mille esietendus on 17. novembril.
Teatriõhtu koosneb kahest ühevaatuselisest näidendist, mis on sellised kummituslood, mille lavastamisel arvestatud ka teatri spetsiifikat ning pakuvad põnevaid mängimiselamusi. Lugude autor on kirjanik Indrek Hargla, kes saanud tuntuks ka ajalooliste romaanide kirjutamisega.
Seriaalis „Naabriplika” ja mõneski lavastuses on olnud Teie lavapartner näitlejanna Merle Talvik. Kas teadlikult või juhuslikult?
See on hea juhus, sest me pole koos õppinud. Merle Talvikut tean ma aga juba vähemalt nelikümmend aastat. Merle oli ka Vanemuise näitleja, ta suunati siia pärast lavakunstikateedri lõpetamist. Näiteks ühes näärietenduses mängis Merle Talvik printsessi ja mina printsi.
Koos Merlega oleme sattunud mängima ka mitmesse suveetendusse, näiteks Jaan Tätte kirjutatud näitemängu „Latern”, mida mängisime mitmel suvel. Oleme Merlega ikka sattunud lavapartneriteks ja ka n-ö abikaasadeks.
Seriaalis „Savisaare protsess” kehastasite ametkonna juhti, kes vaatajatele võis meenutada kaitsepolitsei ülemat, Merle Talvik aga kohtunikku?
Selles filmis me vahetult kokku ei puutunud. Eks näitlejale annab iga töö uusi kogemusi.
Tuleval aastal saab teater Vanemuine 150-aastaseks. Mida see juubel Teile tähendab?
Vanemuisega seob mind kogu noorus alates lapsepõlvest. Mu isa ja ema olid siin 1970. aastatel tippnäitlejad. Vanemuisest on meelde jäänud palju toredaid inimesi, keda meenutan alati sooja südamega. Ka etendust „Garaaž” läheme mängima Vanemuise suurde majja.
JAAN LUKAS
