Statistika näitab sedagi, et suhteliselt vähe Eesti naisi töötab osalise tööajaga. Samal ajal räägime rahvaarvu kahanemisest ja vajadusest rohkem lapsi sünnitada. Kui Euroopa Liidus töötab osaajaga keskmiselt iga kolmas tööl käiv naine, siis Eestis ainult pisut enam kui kümnendik. Selle kõige juures teavad eesti naised suurepäraselt, et oma lapsed peavad nad sisuliselt üksinda üles kasvatama, leidma endas jõudu pakkuda oma võsukestele nii materiaalset kui ka hingelist tuge.</P>
Millal saab naine endale masendust lubada?
Väidetavalt tuleneb naiste hõive suur osatähtsus meeste kehvast tervisest ja lühemast elueast, mistõttu on meil naisi rohkem kui mehi nii kogu rahvastikus kui ka tööturul. Ka Eesti vanemaealiste naiste tööhõive määr on Euroopa Liidu suuremaid, jäädes alla ainult Rootsile. Eesti mehed lihtsalt ei ela enam vanaks.
Kuidagi väga kurb on selline maailm, kus mehed tunduvad olevat oma ülesannetest täiesti loobunud. Et lihtsalt ei ela tervislikult, et mõtle õigesti, ei ravi ennast. Las tuleb masendus, depressioon, resignatsioon ja lõpuks surm.
Millal aga saab naine endale niisugust masendust ja minnalaskmist lubada? Kuidas võtab ületöötav naine oma pinget maha? On ju saanud tavaks, et kui üks ema jätab korraks lapsed hooletusse, on kisa taevani. Selle peale, et isad oma kohustusi ei täida, ei reageeri enam keegi.
Pole ju kriisiolukord
Kuigi me ühiskonna tasandil mehi silmame ja poliitikas on neid ikka veel rohkem kui naisi, mis ongi minu meelest õige ja hea, on nii palju valdkondi, mis on jäetud lihtsalt naiste kaela.
Naised on oma loomult vastupidavamad, nad kasutavad vajadusel ürgset lisajõudu, mis ilmneb kriisiolukorras ja lubab mõnda aega välja vedada.
Läbi ajaloo on naised sõjajärgsetel aegadel üksi hakkama saanud ja lapsed üles kasvatanud. Kuidagimoodi. Mõnikord isegi hästi, sest nad on olnud selleks saatuse tahtel sunnitud. Ometi on selline elukorraldus kõike muud kui normaalne ja näiteks Eesti praeguses arenguetapis ei ole ju enam tegemist mingisuguse kriisiolukorraga.
Oluline on seegi erinevus, et põlvkonnad, kelle isad olid surnud, kujutasid neid ette kangelastena ja püüdsid ka omalt poolt olla võimalikult tublid. Praeguste poiste ja tüdrukute emad on aga õnnetud seetõttu, et nende laste isad on oma klassikalisest rollist lihtsalt loobunud. See on uus sõnum ka järeltulijatele: pojad järgivad instinktiivselt isade eeskuju ja vennadki ootavad, et õed teeksid ära kõik kodutööd, nii meeste kui naiste omad.
Ilma meesteta on kurb maailm
Loomulikult ei pea ma täna mingit naistepäeva, sest pole seda kohustuslikku ja pealesunnitud punast püha kunagi tähistanud.
Naine tahaks aga olla lausa iga päev, paraku jääb selleks aina vähem võimalusi, sest selleks, et naised saaksid olla naised, peavad maailmas olemas olema ka mehed. Mehelikud mehed, kes tekitavad naistes turvatunde, lubades naistel end avada ning tuues neist välja tõelise naiselikkuse. Niisuguse naiselikkuse, mis annab uut jõudu ja elamiserõõmu mõlemale sugupoolele.
JAANIKA KRESSA
