Peale niminäidendi leiab raamatust “Prussakajahi” ja “Antigone New Yorgis”. Peale ühe ja sama autori ühendab kolme draamateksti ka üks ja sama valmimisaasta ? 1990. Sel ajal elas Glowacki juba New Yorgis.
Sündinud on Glowacki 1938. aastal Poolamaal Poznanis. Ta kavatses saada näitlejaks, ent visati teatrikoolist ande puudumise ja küünilisuse pärast välja. Mispeale ta hakkas justkui levinud mõttemalle kinnitades teatrikriitikuks. Olles kõik, keda vaja, läbi sõimanud, proovis ta kätt proosa ja hiljem näitekirjanduse vallas. Asjaolu, et tema draamalooming rahvusvahelise tuntuse saavutas, määras lõpuks tema saatuse.
Kui Poolas 1981. aastal sõjaseisukord välja kuulutati, viibis Glowacki nimelt parasjagu Londonis ühe oma näidendi esietendusel. Sotsialistlikusse Poolasse ta enam ei naasnudki, vaid suundus aasta hiljem hoopis New Yorki, kus elab tänini.
Eesti lugeja on Glowacki proosaloominguga põgusalt tuttav Loomingu Raamatukogu sarjas 1981. aastal ilmunud jutukogu “Paradiis” kaudu. Tema näidenditest on Eesti lavadel, täpsemalt Ugala teatris mängitud “Antigonet New Yorgis” (1995).
Hendrik Lindepuu enda lemmik vastilmunud kogumikus on “Fortinbras jõi end täis”. See lavalugu on omamoodi parafraas Shakespeare’i “Hamletile”: seal käsitletakse nimelt “Hamleti” sündmusi vaadatuna naaberriigist ? Norra kuningriigist. Kuigi Norra on selles loos ainult tinglikult Norra ja Taani ainult tinglikult Taani.
Norra on selles näitemängus nimelt suurriik, mida formaalselt valitseb kuningas, kes tegelikult juba surnud. Selles riigis on kõik pidevalt purjus ja kaineid inimesi seal ei usaldatagi. Ja needsamad jõud, kes surnud kuninga varjus Norrat valitsevad, üritavad määrata asjade kulgu ka Taanimaal, kus osa rahvast mässama on hakanud.
Laipu langeb võimumängude käigus vasakule ja paremale nii Norras kui ka Taanimaal, nii et lõpuks muutub kõik absurdiks. Seda enam, et kogu tegevus toimub äärmiselt vaimuka dialoogi saatel. Ja lõppu sepitsetud puänt on eriauhinda väärt. Allakirjutanul tekkis “Fortinbrasi” lugedes ainult küsimus, kas seda Norra lavadel ka nähtud on ja kas norralased seda endale solvavaks ei pea.
Saaremäe huvitatud
“Glowacki draamatekste on mõnus nii lugeda kui ka tõlkida,” ütles Hendrik Linepuu. “Tal on hea teatritaju ja ta oskab vaatajale serveerida ühe üllatuse teise järel.”
Ka Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiten arvas, et “Fortinbrasi” loevad hea meelega kindlasti ka need, kes muidu näidendeid lugeda ei armasta. Lindepuu sõnul on Rakvere Teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe “Fortinbrasile” juba silma heitnud ja kavatseb selle lavale tuua.
Kuigi Glowacki kogumiku tõlkimist ja avaldamist toetasid Poola Raamatu Instituudi tõlkeprogramm Poland ja Eesti Kultuurkapital, sai seda trükitud siiski vaid kakssada eksemplari. Rohkem pole selliseid raamatuid mõtet trükkida, sest inimeste ring, kes sellistest spetsiifilistest asjadest huvitub, on Eestis küllalt väike. Hendrik Lindepuu teab seda hästi, sest on varem välja andnud viis poola dramaturgia kogumikku: kaks Slawomir Mro?eki, ühe Boguslaw Schaefferi, ühe Tadeusz Rozewiczi ja ühe Witold Gombrowiczi näidenditega.
“Nüüd kavatsen näidendite tõlkimisega natuke vahet pidada,” ütles Hendrik Lindepuu. “Järgmisena kavatsen tõlkida hoopis Leszek Kolakowski esseeraamatu ning kogu jagu Wislawa Szymborska ja Tadeusz Rozewiczi luulet. Szymborska sai ju Nobeli preemia juba kümme aastat tagasi, aga eestlase lugemislaual pole tema loomingut ikka veel. Rozewiczi luule on aga mulle endale väga lähedane: ta mõtlemis- ja kirjutamislaad haakuvad hästi minu omadega.”
Lindepuu tõlkimisplaanid konkretiseerusid hiljuti Poolas viibides. Oktoobri keskel käis ta nimelt Radomis järjekordsel Witold Gombrowiczile pühendatud teatrifestivalil. Kuigi festivali mastaabid on viimasel ajal üha kahanenud, andis seal viibimine ikkagi loomingulisi impulsse.
“Rahvavabariigi ajal oli Gombrowicz Poolas ebasoositud autorite hulgas ja kui 1986. aastal tema tekstid kätte saadi, hakati neid massiliselt lavastama,” ütles Hendrik Lindepuu. “Sestap olid ka esimesed Gombrowiczi festivalid väga esinduslikud ning neil lõid kaasa ka näiteks Prantsusmaa ja Suurbritannia trupid. Viimasel ajal sõnastatakse festivaliteema aga nii, et saaks mängida mitte ainult Gombrowizci, vaid ka teiste autorite tükke ning mis rahvusvahelisusse puutub, siis väliskülalisi oli tänavu ainult ühe Ukraina trupi ja ühe eesti tõlkija ehk siis minu jagu.”
Eelpool nimetatud tuleviku tõlkeplaanidest lähtudes ostis Hendrik Lindepuu Poolast kaasa kaks Wislawa Szymborska luulekogu ja muidki raamatuid. Rosewiczi viimase aja luule kogumiku saadab tema loomingut avaldav kirjastus. 85-aastase, aga ikka veel uusloomingut produtseeriva Rozewicziga on Lindepuu nimelt isiklikult tuttav, sest nad puutusid kokku ühel Toruni teatrifestivalil.
Tänu lastele
Kolmapäevasel raamatuesitlusel tänas Hendrik Lindepuu kogumiku ilmumisele kaudse kaasa aitamise eest nii oma isiklikke lapsi kui ka neid lapsi, kes tema juhendatavates kergejõustiku treeningurühmades käivad.
“Kuigi tõlketöö pakub mulle loomingulist rahuldust, teen seda osalt ju ka selleks, et peret toita,” ütles Hendrik Lindepuu. “Noorte kergejõustiklaste treenimine pakub aga tõlkimisele suurepärast vaheldust. Pärast hommikust tööd arvuti taga lähen rõõmuga trenni ja pärast õhtust rassimist spordisaalis istun heal meelel hommikul arvuti taha.”
Algaval koolivaheajal tulebki Lindepuul kirjatööd mõneks päevaks nurka visata ja spordiklubi Contra noorte teivashüppajatega Tallinna treeninglaagrisse minna.
“Keskendume Audentese spordihallis põhiliselt akrobaatikale,” ütles Hendrik Lindepuu. “Teivashüpe on nimelt ala, mis nõuab väga head kehakooli. Kõrgeid sihte seadma kohustavad meid aga tänavused tulemused: Eesti noorte kõigi vanuseklasside erinevatelt tiitlivõistlustelt tõid Contra teivashüppajad ära ühtekokku kümme medalit ? rohkem kui ühegi teise klubi omad.”
RIINA MÄGI
