Viimasel nädalal on taas kõneainet pakkunud sotsiaalmeedias vale nime all loodud Facebooki kontod, kes iga peavoolumeedia uudise all agaralt arvamust avaldavad ja jõuga oma vaateid ning arusaamu lugejale peale suruvad. Rääkimata siinkohal solvavatest ja vähem solvavatest piltidest, videotest ja muudest postitustest. Sest lähenevad Riigikogu valimised aktiviseerivad ka muidu kusagil kõrval elava seltskonna, kelle kavatsused ja tõekspidamised on kõike muud kui heasoovlikud.
Siin võib rääkida nii erakondadest, kes koondavad enda alla olematuid inimesi olematute sotsiaalmeediakontodega, kuid samuti ka üksiküritajaid, kes väljamõeldud nimede ja kontode alt saadavad välja kurjuse kirju. Eesmärk on aga neil kõigil ühine: mõjutada üleüldist arvamust, külvata viha ja paisata õhku süüdistusi. Lootuses, et lugejad n-ö õnge hakkavad.
Kahjuks tuleb tunnistada, et sageli neil „näkkabki“. Suuresti just seetõttu, et mitte kõik adressaadid, isegi riigiametnikud, ei kontrolli kirjasaatja tausta. Ometi tuleb alati, kui mängu tulevad rasked süüdistused ja päringud, mis nõuavad ka kõrgemal ametikohal olija vastust, saatja tausta uurida, mitte pahaaimamatult vastama hakata. Sest lihtne veebiotsing näitab kohe, kas kirjasaatja on ka tegelikult olemas.
Vastasel juhul annab see kõik trollile jõudu juurde ning olemegi kohas, kuhu oleme tänaseks jõudnud: valeuudiste maal, kus valitsevad veidrate nimedega olematud isikud. Tegelikult nähtamatud argpüksid, kes ajavad oma asja iga riigikorra ajal. Seepärast on ka eelseisvad valimised katsumuseks kõigile, sest mängus on teised relvad kui varem, mis teevad kogu mängu võrdlemisi ebaausaks.
