Sellise järelduse pealiskaudsuse ilmestamiseks võiks tuua arusaama, et liiklusõnnetuse korral peavad kohale tulema majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajad, juhtus ju õnnetus tee peal ning teede eest vastutab just see valitsusasutus. Kuna liiklusõnnetused on igapäevased, siis nende puhul segadust ei teki ja inimesed helistavad politseisse. Merereostus on õnneks haruldasem ja seetõttu võibki rünnakute teravik pöörduda esmapilgul loogilisena näivas, kuid sisuliselt siiski vääras suunas.
Varasem tegevus ja reformid
Teema mõistmiseks heidame pilgu minevikku. Pärast iseseisvuse taastamist ei tehtud merereostuse tõrjevalmiduse loomiseks suurt midagi. Esimene koostööprojekt võeti ette Soomega ja seda alles 1994. aastal. Kaks Veeteede Ametile Uudenkaupunkin Työvene Oy poolt ehitatud laeva said uued reostuskorjevahendid, mida aga kordagi ei kasutatud. Rahvusvaheline koostöö selles valdkonnas tihenes 1995. aastal, kui ministriks sai Villu Reiljan.
Ühisprojektide alusel hangiti merereostuse tõrjevahendeid, soomlased korraldasid meie inimestele koolitusi ja Taani firma Carl Bro International koostas koos meie ekspertidega Eesti riikliku merereostuse tõrje plaani. Praegu on palju juttu olnud riikliku plaani puudumisest. Tõsi, taanlaste tehtud plaan on aegunud ning vaja oleks uut. Alus on aga olemas, seesama firma valmistas ette reostustõrje plaanid ka Lätile ja Leedule, lisaks veel paljudele riikidele üle maailma. Meie naaberriikides on neid plaane juba korrigeeritud, seda oli plaanitud teha ka meil, kui poleks toimunud mõningaid muudatusi.
1999. aastal astus ametisse uus keskkonnaminister Heiki Kranich. Tagantjärele võib ütelda, et merereostuse tõrje jaoks polnud see hea aeg. Kõigepealt alustas ta ministeeriumi reformimist ja liitis Keskkonnainspektsiooni ning Mereinspektsiooni. Põhimõtteliselt tähendas see samm küllalt edukalt toiminud Mereinspektsiooni hävitamist ja mereinspektorite saatmist metsa.
Kuni selle ajani olid käigus reostustõrjelaevad Reet ja Triin ning patrull-laev Argo, praegu on Piirivalveameti mereosakonnal kasutada vaid üks reostustõrjelaev Kati. Lisaks oli Mereinspektsioonil ehitatud hästi varustatud reostustõrjetehnika ladu Lennusadamas, paigas olid arenguplaanid. Mereinspektsioon finantseeris ka seirelendusid. Lugejal tekib küsimus kuhu kadus endise Mereinspektsiooni naftatõrjevarustus?
Reostustõrjevarustust tuleb pidevalt hooldada ja teatud aja tagant uuendada. Osa varustust hävis Eesti suurima naftareostuse likvideerimisel Muuga sadamas, mille põhjustas tanker Alambra Muuga Sadamas.
Asi ei olekski olnud nii hull, kui merereostuse avastamist ja tõrjet ei oleks viidud Keskkonnainspektsiooni alt üle Piirivalveametil. Seda Mart Laari valitsus aga oma 20. septembri 2000. a määrusega nr 305 ?Merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesande täitmise korrastamine? tegi: määruse § 1 kohaselt on merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesannete täitmisel sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas oleva Keskkonnainspektsiooni õigused ja kohustused üle antud Siseministeeriumi valitsemisalas olevale Piirivalveametile.
Sellega oli töötav süsteem lõhutud ja vana kaev täis sülitatud ammu enne, kui uue kaevu kaevamist arutamagi hakati. Seega pole Keskkonnaministeeriumil enam mingeid kohustusi merereostuste avastamise ja likvideerimise alal. Muudatuste ajal oli keskkonnaministriks Heiki Kranich, kes ei pidanud merekeskkonna kaitset ja reostuse likvideerimist Keskkonnaministeeriumi ülesandeks.
Seega avastab ja koristab reostust merel nüüd Piirivalveamet ja reostust rannast koristab Päästeamet, kusjuures mõlemad on Siseministeeriumi valitsemisalas. Kuidas selleks raha eraldati? Pilt on enam kui kurb: 2000. kuni 2003. aastani sai Piirivalveamet uue tehnika hankimiseks riigireservist eraldatud ühe miljoni krooni eest osta ühe ujuva skimmeri ja kaks selle juurde kuuluvat pumpa. Võrreldes tegelike vajadustega, oli see summa naeruväärne.
Rootsist hangiti seal aastaid kasutuses olnud reostustõrjelaev Kati. Laevad Reet ja Triin on Piirivalveameti poolt maha kantud.
Kõlab küll ministri kiitmisena, kuid merereostuse tõrje jaoks hakkas olukord paranema 2003. aastal, kui valitsus vahetus ja ametisse asus taas Villu Reiljan. Kohe alustati koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Soome Keskkonnaministeeriumiga Veeteede Ameti poilaeva EVA- 316 ümberehitamist mitmeotstarbeliseks reostustõrjelaevaks. Sellised asjad võtavad aga kaua aega ja laev saab hakata tööle alles lähinädalatel. Kuid reostustõrjelaevu peaks Eestil olema vähemalt 7-8, sest alles siis saaksime miinimumtasemel täita oma rahvusvahelisi kohustusi.
Riigieelarvest on EVA-316 ümberehitamiseks osade kaupa kokku eraldatud üle 100 miljoni krooni, millele lisandus Soome abi ligi 2,3 miljonit EUR . Laev saab lisaks täita jäämurdja, poilaeva ja päästelaeva ülesandeid. Taani abiga on Piirivalveametile soetatud reostustõrje vahendeid poolteise miljoni EUR eest ja Eesti poolse osa maksis kinni Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Igale süveneda soovivale inimesele peaks olema selge, kus olid ja on probleemid ning kuidas on neid erinevate keskkonnaministrite ajal lahendatud. Reostuse avastamine ja likvideerimine on väga kallis tegevus, Brüsselist aga selleks raha saada ei ole võimalik. Me peame ise hakkama saama ning ma loodan, et viimastel nädalatel on kõik merereostuse avastamise ja tõrje heaks tehtavate investeeringute olulisusest aru saanud.
Suuremad reostused mujal
Et mitte jääda ainult meie olukorra juurde ja arvustamaks ministrite tegevusi astume korraks üle oma koduläve ja vaatame, mis toimub Läänemerel ja mujal maailmas.
Naftavedu merel järjest suureneb, võrreldes 2002. aastaga suureneb kümne aasta jooksul prognooside kohaselt naftavedu Soome lahel kuni viis korda, selles ei saa süüdistada meie ministreid. Mida see võib endaga kaasa tuua?
Maailma ajaloo kõige suurem naftareostus toimus tankerilt Atlantic Empress 1979 aastal kui merre sattus 287 000 tonni naftat, see juhtus maakera vastaspoolel. Viimase aja suuremad tankeriõnnetused on pärit aastatest 1999 ja 2002.
Tankeri Erika uppumisel Prantsusmaa rannikul 12. detsembril 1999. aastal, millal sattus merre 20 000 tonni naftat. Reostati 400 kilomeetrit rannajoont. Teisel juhul sattus tankeri Prestige pooleks murdumise tagajärjel Hispaania rannikul 13 novembril 2002. aastal merre 63 000 tonni naftat.
Kuigi Soome lahel rakendatakse riikide ühistööna tõhusaid meetmeid meresõiduohutuse suurendamiseks ja tahtmata lugejaid hirmutada, ei saa täielikult välistada naftareostust Soome lahes suurusjärgus 5000-40 000 tonni. See oleks vastavalt 100-800 korda suurem kui arvatav reostus Loode- Eestis.
Valitsus kiitis 31. märtsil 2005. heaks keskkonnaministri esitatud ?Merekeskkonna kaitse parema korraldamise tegevuskava aastateks 2005-2007?. Seal on selgelt välja toodud keskkonnaministeeriumi, siseministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ülesanded ning valitsuse seatud ülesandeid tuleb kõigil ka täita, mitte kuuma kartulina käest kätte loopida. Loomulikult ei lahenda see kava kõiki probleeme, kuid on suureks sammuks edasi.
OLEV LUHTEIN,
merekaitsja aastast 1973,
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik
