Kaksteist “Nukitsamehe” tegelasi kujutavat käpiknukku meisterdas Palamuse kandi käsitöömeister Ingrid Juuse muuseumi tellimusel tegelikult juba ülemöödunud aastal. Järgmistest projektirahadest on tasapisi juurde tellitud muid vajalikke asju, nagu näiteks sirm, mille tagant nukuetendust mängida, ning nüüd võib teatritegemine alata.
“”Nukitsamehe” lugu on lastele üldjuhul tuttav,” ütles muuseumipedagoog Aili Kalavus. “Kes raamatut lugenud pole, on näinud filmi. Nii et lugu ette lugema või ümber jutustama pole mul arvatavasti vaja hakata: lapsed saavad kohe nukud võtta ja mängima asuda.”
Miks üldse muuseumis teatrit teha on tarvis? Eks ikka sellepärast, et läbi tegevuse kinnistuvad laste teadvuses igasugused kasulikud asjad palju paremini. Ja mõistagi on neil teatrit tehes muuseumis ka lihtsalt lõbus. Kui on aga lõbus, tullakse nii sellesse kui ka teistesse muuseumidesse meelsasti ka edaspidi.
Nukuteatrit saab muuseas teha ka Tartu Mänguasjamuuseumis, kusjuures sealsedki käpiknukud on enamasti Ingrid Juuse meisterdatud. Mänguasjamuuseumi rahvas sattus nimelt ükskord Palamusel käies Ingridi käsitööpoodi ja sattus tema kätetööst niisugusesse vaimustusse, et tellis talt komplekti käpiknukke. Ja lisaks veel mõned nukud muuseumi ekspositsiooni. Veel saavad Ingridi tehtud nukkudega teatrit teha Palamuse lasteaia Nukitsamees lapsed: sealgi on neid omajagu.
Sortsid ja sotsid
“Nukitsamehe” kirjutas Oskar Luts siis, kui tal endalgi kodus juba peenikest peret oli: Lutsude poeg Georg sündis 1918. aastal, “Nukitsamees” ilmus kaks aastat hiljem. Kui Lutsu “Kevade” algteksti hilisemates trükkides muutmisest (vängemate väljendite asendamisest leebematega, Arno piibliainelise unenäo väljajätmisest nõukogude-aegsetest trükkidest jne) on suhteliselt palju räägitud, siis vähem on juttu olnud kirjastajate poolt “Nukitsamehe” kallal toime pandud vägivallast. Tegelikult leiti nõukogude ajal aga tõepoolest ka pealtnäha süütust “Nukitsamehest” midagi, mida välja “kraapida”.
Luts on nimelt “Nukitsamehesse” sisse kirjutanud stseeni, kus tööst kurnatud Kusti metsamoorilt õigust otsima läheb.
“”Sa, vanatädi, muud ei teegi, kui otsid meile ühtelugu tööd. Lase meid Itiga ometi vahel natuke puhata ja mängida. Meil, külas, ei tee meievanused lapsed veel üldse tööd, vaid mängivad ainult. Sina aga assatad meid varahommikust hilisõhtuni. See teeb ju välja… mina ei tea mitu tundi… aga igatahes on meie tööpäev liiga pikk.”
“Ah nii!” säutsub vanamoor. “Või sina nõuad kah juba kaheksatunnist tööpäeva! Vaata, kus mul sots! Mina arvasin seniajani ikka, et ega sotsid sortside ? või hm, näh nüüd! Ptüi, ptüi, ptüi! ? nojah, et ega sotsid ometi nii sügavale metsa ometi ei tule, aga näe, juba üks otsaga siin! Keda nüüd! Nüüd on vaja Mõhul ja Tölpal kah niisugust juttu kuulda, siis on nad juba lõunaajal kodus ja ei saa neid enam kuuma ahjuroobigagi metsa tagasi. Hoia, poiss, et sa nende kuuldes niisugust juttu ei aja. Muidu võtan sealt nurgast selle kõvera kepi ja näitan sulle, missugune on kaheksatunnine tööpäev.””
Jumalad ametnikeks
See lõbus lõik, mis kõnekas eelkõige täiskasvanule, on õige mitmele lugejapõlvkonnale tundmatu, sest jäeti vahepealsetest trükkidest lihtsalt välja. Raamatu lõpuosas tehti aga põhjalikult ümber need lõigud, mis seotud Nukitsamehele nime andmisega. Lutsul ristib Nukitsamehe kirikuõpetaja, nõukogude-aegsetes trükkides läheb pereisa Nukitsamehega perekonnaseisuametniku juurde. Kuna kadus usuline kontekst, tuli kogu lõpp räigelt ära “nudida” ning pole ime, et autor selle vastu protesti tõstis, saates 1945. aastal kurja kirja kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst juhtidele.
“…mis on sündinud selle muinasjutu lõpuga?” imestas autor kirjas. “Seda pole enam äragi tunda! Toimides nii, nagu on käsitletud “Nukitsamehe” lõppu, peaksime ilukirjanduses hävitama kõik Greeka ja Rooma jumalad, jumalused ja nende preestrid, ning nende asemele seadma praegusaja perekonnaseisuameti ja ametnikud.”
Autori hääl jäi siis paraku hüüdjaks hääleks kõrbes. “Nukitsamehe” viimases trükis on õiglus aga jälle maksma pandud ja Lutsu tekst oma algkuju tagasi saanud. Aga lapsed võivad muuseumis teatrit tehes interpreteerida tuntud lugu täpselt nii, nagu ise tahavad. Neile autor seda vaevalt et pahaks paneb.
RIINA MÄGI
