Muuseumitöö on Larissa Korobovale ühiskondlik amet, põhikohaga on ta Mustvee Vene Gümnaasiumi geograafiaõpetaja. Lisaks sellele õpetab veel muusika- ja kunstikoolis kunstiõppureid. Vanavara korjama hakkas ta koos õpilastega juba nõukogude ajal.
“Siis korjasime, nagu tollal kombeks, sõjaveteranide kohta käivat materjali,” ütles Larissa.
Hiljem hakati koguma ka muud. Nüüdseks on aja-, kultuuri-, kodu- ja loodusloo seisukohalt huvitavat materjali täis saanud tervelt neli tuba vene gümnaasiumi juures asuva huvimaja (selles majas tegutseb nimelt ka muusika- ja kunstikool) alumisel korrusel. On vanu mööbliesemeid, majapidamistarbeid, rõivaid, käsitööesemeid, kalapüügiriistu, maapõuevarade näidiseid ja muud.
“Kuigi siinsete eksponaatide põhjal saab käsitleda ka muid teemasid, tahetakse kõige rohkem teada ikkagi vanausulistest,” ütles Larissa.
Eri rahvusest turistid käituvad tema sõnul üsna erinevalt. Sakslased, keda viimasel ajal palju käima on hakanud, polevat näiteks sugugi nii reserveeritud kui arvata võiks, vaid elavad giidi jutule elavalt kaasa ning lausa aplodeerivad, kui neile miski meeldib. Vene prouad hakkavad tavaliselt kilkama, kui seinal rippuvat ehtsat vene särki näevad, öeldes: “Minu isal oli ka selline!” Vanemad eestlannad aga poetavad tihti pisara, kui Larissa vanausuliste omaaegsest tagakiusatu- ja põgenikustaatusest räägib. Mine tea, võib-olla on nad ise või mõni nende lähedastest küüditamise üle elanud…</P>
Oma käega
Mustvee muuseum on selles mõttes ebatüüpiline, et seal võib eksponaate käega katsuda.
“Palun ainult, et kätte võetu endisele kohale tagasi pandaks,” ütles Larissa.
Rõivaidki saab siin selga proovida. Tavaliselt annabki Larissa mõnele mehele vene särgi selga ja mõnele naisele vanausuliste moodi musta rätiku pähe, enne kui laua ümber istutakse ning vanausuliste kommetest rääkima hakatakse. Nii võetakse räägitu paremini omaks.
Kuna vanausulised on viimasel ajal üsna kuum teema, kuulutavat end uhkelt vanausuliseks vahel ka sellised inimesed, kes selleusuliste kommetest tegelikult tuhkagi ei tea. Larissa teab neist päris palju, kuigi pole pärit vanausuliste perest ega isegi mitte Mustveest või Peipsi äärest. See-eest on ta siin juba 32 aastat elanud, vanavara korjanud ja selle kohta selgitusi jaganud. Seepärast teab ta paljut, mida mõni kohalikki teada ei pruugi. Näiteks seda, kui tähtsaks pidasid vanausulised seda, et meesterahval särgi peal vöö oleks: ilma selleta ei võetavat teise ilmagi vastu. Naisi, kes teiseusulisega abiellusid ja teise keskkonda elama asusid, ei võetud aga vanasti naljalt enam vanausuliste kogukonda tagasi. Ja külla läksid vanausulised oma tassiga: võõrast tassist tee joomist peeti halvaks kombeks.
“Paljud küsivadki, et miks mina, mujalt tulnu, siinset vanavara korjan,” ütles Larissa. “Põhjuseks on ilmselt see, et mulle on lapsest saati midagi korjata meeldinud: kord teokarpe, kord kunstiteoste reproduktsioone. Mul on lihtsalt selline koguja hing.”
Pedagoogi hing on tal ka. Seepärast meeldib talle hirmsasti muuseumi kasvatuslikel eesmärkidel ära kasutada. Eriti tihti toob ta siia kunstikooli lapsi: siin leidub ju külluses igasuguseid põnevaid esemeid, mida joonistada. Koolitund muuseumis pole aga tavaline koolitund, vaid pigem perekondlik õhtu vene moodi teejoomisega.
“Kui esimest korda samovariga teed keetma hakkasime, pusisime kaks tundi ja lõpuks lasksime ikka elektrikannuga vee soojaks,” meenutas Larissa naerdes.
Nüüd on nad juba vilunud samovarikasutajad. Niimoodi muuseumis käies saavad lastele nende esivanemate kombed palju lähedasemaks. Mõni ime siis, et Mustvee kunstikooli lapsed hiljuti Eesti vanausuliste kultuuriseltsi poolt korraldatud joonistusvõistlusel “Peipsi-äärsete vanausuliste pühad ja argipäevad” nii hästi esinesid, et said hulga auhindu ja preemiareisi Tallinna Kumusse.
Presidendi tool
Seda, kui hea ja ilusa koha vanausulised sajandeid tagasi oma uueks elukohaks oskasid valida, ei jõua Larissa ära imestada.
“Mõelda vaid: siinsamas on Euroopa suuruselt neljas järv. Ja siitsamast muuseumi akende alt läheb läbi kunagine Venemaa pealinna ja Lääne-Euroopat ühendanud postitee, mida mööda on sõitnud Katariina II, Karl XII, Honore de Balzac ja kes kõik veel.”
Muuseumis tahavad aga kõik lapsed istuda sellel toolil, millel kümme aastat tagasi, 14. veebruaril 1996 istus muuseumi külastanud president Lennart Meri. Toona kirjutas ta muuseumi külaliste raamatusse:
“Suure huviga tutvusin Mustvee muuseumi kogudega ning loodan, et minevik võib kätte juhatada nii mõnegi lahenduse tulevikuks, kui võime Mustveed näha kosununa, jõukana, ilusana.”
Nagu tavaliselt, on Lennart Meri öeldule raske midagi lisada.
RIINA MÄGI
