Praegu pensionäripõlve pidav Elvi Karus, kes oma energilisuse poolest väga paljudesse ametitesse passinuks, on elu jooksul leiba teeninud peamiselt müüjana – enamasti poes, aga mõnikord ka turul, eraettevõtjana, nagu selle kohta praegusel ajal öeldakse.
Müüjaametis, kus tuleb kokku puutuda igat seltsi inimestega, juhtub mõnikord päris uskumatuid lugusid, millele lisasid värvi ja vürtsi nõukaaegsed olud, ka defitsiidiparadiis. Elvi on alati nõus mälestusi jagama, eriti selliseid seiku, mis tagantjärelegi naeru lagistama panevad või vähemalt kulme väga kõrgele kergitavad. Et aga tühjast tüli ei tõuseks, ei hakka me siin näpuga liiga täpselt järge ajama, millises poekeses või kellega üks või teine lugu aastakümnete eest juhtus.
Defitsiitne vorst
Vorst, see möödunud sajandi seitsmekümnendatel küllusesümboliks kujunenud toidukraam, ei olnud kuuekümnendatel külapoeski kuigi suur haruldus. Kallimat, suitsutatut, maarahvas nii väga ei himustanudki, pidas priiskamiseks, kui endal kärsakandjad laudas, soolalihatünn aidas ja suitsusingid sahvris.
Tol ajal olid meil poed, eriti maapoed, nädalavahetustel teatavasti suletud. Kord juhtunud, et reede õhtul jäi müümata 200 grammi Otdelnaja vorsti (kes on söönud, see mäletab!). Et vorstijupp esmaspäeva hommikuks enam värske poleks olnud, pakkus Elvi seda õhtusele viimasele ostjale, naisterahvale, kes poest enamasti vaid leiba viimas käis. Proua vaadanud kaupa kahtlevalt ja pikalt, küsinud, mis maksab. – “Nelikümmend kaks kopikat!” – “Hää küll, ostan ära.”
Esmaspäeva hommikul olnud sama naine varsti pärast poeukse avamist kohal ja küsinud, kas seda head asja, mida talle reedel müüdi, veel on.
“Lausa uskumatu, aga inimene polnudki enne vorsti söönud,” ei mõista Elvi praegu muud arvata.
Aga läksid mõned aastad, palgad tõusid ja raha hakkas rohkem liikuma. Küllap alustas ka parem kraam just siis tasapisi ida suunas reisimist ja nii ei jäänud meiegi poeriiulitele enam pikalt pidama sprotid ega muud peenemad konservid. Suitsuvorstki läks kärmelt kaubaks.
Kord tulnud pühadelaupäeval ehk maipühade eel poodi viis (!) kilo lastevorsti. Elvi andis sabasolijaile teada, et võtke või jätke, et kõigile jaguks, saab iga ostja 200 grammi. Seepeale teinud kurja häält üsna järjekorra lõpus seisnud naine: tal kodus kuus last, mida teha paarisaja grammi vorstiga?
Mis siis sai? “Mis ikka, temani vist ei jätkunudki, ja mida mina parata sain,” nentis staažikas müüja, kes on kaubanappuse tõttu ilmselt hullematki kuulnud ja näinud, aga jätab mõned lood ja ütlemised targu enda teada.
Ostjaga käe alt kinni
Riiakaid vinguviiuleid, kes iial millegagi rahul pole ja kelle lemmiktegevus on kaebamine, kasvab teatavasti iga riigikorra ajal. Ühes külas elas papi, kel alailma n-ö kärss kärnas ja maa külmunud. Eriti hullusti andis see häda tal tunda poes ja seni polnud seal töötanud ühtki müüjat, kelle peale ta kõrgele ja kaugele kaevanud poleks. Kord oli või palavaga liiga pehmeks läinud, kord ei jäänud soovitud kaup riiulil piisavalt hästi silma. Ja alati oli nende raskete probleemide lahendamiseks kõigepealt tarvis kaupluse juhatajat. Kui Elvi selles kaubandusasutuses nii kõrges ametis oli, päris jonnakas papi kord aru, miks jämedat soola müügil pole.
“Müüja tuli saalist kutsuma, et jälle nõuab ostja juhatajat. Läksin võtsin toriseja käevangu ja ütlesin, et jalutame nüüd kahekesi, kullakene, siin riiulite vahel, vaatame, kus see sool siis on. Ennäe, siin on jäme, siin peenike ja valge sool… Paitasin papi põske ka. Kui siis Jõgeval kooperatiivi juhatuses kord imeks pandi, et millise rohu abil see tüütu meesterahvas teie poe peale kaebamise on lõpetanud, rääkisid müüjad naerdes, et Elvi jalutab nüüd papiga müügisaalis, käekene käes, ja paitab teise põske, kuidas viripill nüüd enam kaevata tihkab.”
Reklaami- ja sotsiaaltöö
Viivi Luik kirjeldab oma lapsepõlveromaanis “Seitsmes rahukevad”, kuidas tema kodukülas viiekümnendatel üks mees ringi käis, ülesandeks rahvale selgeks teha, et tursk on väga hea kala, seda tuleb osta ja sellest saab väga maitsvaid roogasid valmistada. Loeng ära kuulatud, tuli anda vastavasse kausta allkiri, et oled “tursaga tutvunud”.
Ilma spetsiaalse ülesande ja lisapalgata on Elvigi võõrast päritolu kalale reklaami teinud, ja üsna edukalt. “Poodi tuli päris tihti külmutatud hõbeheigi fileed, mida ma kodus sageli praadisin ja mida minu pere isuga sõi, aga mitmed inimesed kirtsutasid selle kauba peale nina, et mine tea… Pikapeale õnnestus mul siiski kalale, mis tõesti hea puhta maitsega, reklaami teha, ja varsti hakati heiki päris küsima,” meenutas ta ja kinnitas, et tursaga oli selleks ajaks tõesti juba tutvutud ja seda osteti kõhklemata.
Hakkama tuli teinekord paraku saada ka kriminaalse elemendiga, ja kui teisi hingelisi poemajas polnud, tuli loota vaid oma kindlameelsusele ja tugevale närvile.
Kord sattus raudteeäärses poekeses päeva viimaseks ostjaks võõras mees, kes õlle kohapeal juua tellis ja müüjal, kes talle vahetusraha tagasi ulatas, käest haaras, öeldes, et kas sa ei karda, et võin su maha lüüa… “Ütlesin julge häälega, et ei karda, ja vaatasin laoruumi poole, nagu oleks mul seal veel kedagi. Tegelikult olingi üksi. Mees passis poes seni, kuni asjad kokku panin, raha sahtlist seifi viisin, ja seisis maja ees ka veel siis, kui aknaluuke sulgesin. Süda värises sees, aga abi polnud kusagilt loota. Kui lõpuks tulema sain, hoidsin ennast vaos, et lausa jooksma ei hakkaks. Edaspidi palusin mõnel tuttaval, kes enne sulgemist poodi tuli, ennast ära oodata, et mitte üksi sahtleid ja uksi kinni panema jääda.”
KAIE NÕLVAK
