Algus 27.augusti Vooremaas
Praegu pensionäripõlve pidav Elvi Karus, kes oma energilisuse poolest väga paljudesse ametitesse passinuks, on elu jooksul leiba teeninud peamiselt müüjana – enamasti poes, aga mõnikord ka turul, eraettevõtjana, nagu selle kohta praegusel ajal öeldakse.
Müüjaametis, kus tuleb kokku puutuda igat seltsi inimestega, juhtub mõnikord päris uskumatuid lugusid, millele lisasid värvi ja vürtsi nõukaaegsed olud, ka defitsiidiparadiis.
Kord, kui Elvi kaugema poe müüjale puhkust andis, juhtus aga hoopis vastupidine lugu. “Õhtupoolikul märkasin, et letile on ununenud päris kopsaka moega rahakott. Sisse ma sinna kohe ei vaadanud, viisin tagaruumi. Enne poe sulgemist jõudiski kohale ähmis meesterahvas, kes kurtis rahatasku kadumist, kus asutuse töötajate palgaraha sees. Tema rõõm oli muidugi suur, kui talle kaotsiläinu ulatasin: tol ajal oleks sellise eksimuse eest võinud kinni ka minna. Mees palus kõige kenama ja suurema šokolaadikarbi, mis meil poes oli, piduliku paelaga kingituseks pakkida, maksis kinni… ja andis mulle! Saan aru, et ta tahtis mind tänada, aga selle narruse pärast oleksin äärepealt rongist maha jäänud ja poleks õhtuks koju jõudnud.”
Omapärased juhtumised turul
Oskus inimestega ladusalt suhelda ja teinekord enda arvel nalja teha tuleb kauplemisel kahtlemata kasuks. Selle joone on Elvi enda arvates kaasa saanud emalt, kes turul mune, aedvilju ja muud kodust kraami müümas käis. Sama tööd tuli vahetevahel teha tütrelgi.
“Ema rääkis, kuidas tal ükskord munaäri turul mitte kuidagi ei läinud, sest naaber ja konkurent muudkui huikas, et ostke, mul on kõige värskemad munad. Turupäev hakanud juba läbi saama, temal mitukümmend muna veel korvis ja tuju nadivõitu. Siis jäänud üks mees tema leti ette seisma ja küsinud munade hinda. Ema rehmanud käega, et eks te minge ostke sealt, kus hüütakse, et maru värsked, minul juba nii vanad, et homme tulevad tibud välja. Mees hakanud naerma ja ostnud ära kogu tema kauba,” meenutas Elvi.
Kui konkurents väga kibedaks kipub, tuleb Elvi sõnul teinekord ka “lahingusse minna”. Kui üks kurgimüüja kõik tema leti ette seisma jäänud ostjad endale meelitas, lubades parema hinna teha, läks ta aktiivse tädi juurde ja ähvardas tasase häälega, aga kindlameelselt, et seisab nüüd konkurendi leti juurde ja niipea, kui ostja sinna seisma jääb, meelitab endale. Hoiatusest oli abi!
Omapärase sotsiaalse reklaami väge sai ta aga kogeda Leningradi turul, kuhu oma kurkidega vaid korra sattus. “Hommikul, kui veel kaalu välja sättisin, tuli minu juurde väike muldvana eideke ja küsis kaht kurgikest tasuta. Andsin talle kurgid ja peagi tekkis minu juurde järjekord, sest mutike saatis kõik ostjad mulle,” meenutas Elvi aastakümnete tagust lugu.
Käed tööd täis
Puhkuse ajaks tuli müüjale poodi asendaja, aga kui ise samas läheduses elasid, ei pääsenud probleemidest neilgi nädalatel.
“Kord vedas kooperatiivi juhtkonnal asendaja palkamisega natuke viltu. Rohisin kodus peenraid, kui külalapsed kurtma tulid, et tädi Elvi, tule tee poeuks lahti, me tahaksime väga kommi osta. Asendustädil on silt ukse peale pandud, et on Jõgeval, aga me ju näeme aknast, et magab poes, jalad paistavad leti alt!”
Müüja ülesandeks oli ka külapoe ruumide kütmine ja koristamine. Mõnikord võeti siiski palgale ka laotööline, sest kuivained tuli ju otse poes suurtest kottidest mõnekilostesse kaaluda ja kõik see võttis aega.
Väike müügimees aitas ema
Elvil on siiani meeles Aliide-nimeline abiline, kes oli varem töötanud Tabivere raudteejaama lähistel asunud toidukioskis, mida “Roheliseks konnaks” hüüti, ning käinud reisirongide saabumise eel ka perroonil pirukaid müümas. “Aliide oli töökas ja kogemustega inimene, temast oli mulle palju abi,” meenutas Elvi.
Kui poeke ostjaid n-ö kuivalt täis, polnud aega silmi kaalult ega rahalt hetkekski kõrvale pöörata, koolieelikust poeg aga oli n-ö vabapidamisel, sest lasteaiakohta tema jaoks ei jagunud. Nii ta lippas koduümbruses, poe ees ja seeski omatahtsi ringi. “Kord tuli naabrinaine mulle ütlema, et kas tead ka, kuidas su väike müügimees tegutseb. Poiss oli viinud kommikühvliga rosinaid õue ja jagas lahkelt mängukaaslastele,” meenutas Elvi. Sama teed kadusid tema sõnul sageli ka koju ostetud barankad ja muu suupärane kraam, see-eest olevat poisipõnn teinekord poe lähistel hoolega ka reklaami teinud, et tulge siia ostma, minu emme müüb siin. Küllap oleks ostetudki rohkem, jagunuks vaid raha ja ihaldusväärset kraami!
KAIE NÕLVAK
