Muudatused kutsekoolide võrgus loovad uue kvaliteedi

Kutseõppeasutuste võrku Eestis kujundati aastakümnete vältel nõukogude võimu tingimustes, mil kutsehariduses koolitati kaadrit peamiselt suurtööstuse, sh põllumajandusliku suurtootmise tarbeks. Nendes tingimustes kujundatud koolivõrk ei vastanud viimase aastakümne jooksul toimunud radikaalsetele rahvastiku, majandus- ja sotsiaalelu valdkondade muutustele iseseisvas Eesti Vabariigis.

Alates 1990. aastast on juba toimunud hulgaliselt ümberkorraldusi kutseõppeasutuste võrgus. Hoolimata kõigist nendest muutustest ei ole tänane kutseõppeasutuste võrk optimaalne, rahuldamaks tänase ühiskonna vajadusi.

Muudatuste vajalikkus

2003. aasta 1. oktoobri seisuga tegutses Eestis 73 kutseõppeasutust: 53 riiklikku, millest 49 haridusministeeriumi hallatavat. Viimastest tegutseb täna riigiõppeasutustena edasi 44.

Kõige väiksem neist on Tartu Kunstikool poolesaja õpilasega ning kõige suurem Narva Kutseõppekeskus ligi kahe ja poole tuhande õpilasega. Kõige vähem pinda ühe õpilase kohta, 4,7 m2 , oli Tallinna Polütehnikumis ning kõige rohkem käesolevaks ajaks tegevuse lõpetanud Kuremaa Põllumajandustehnikumis ? 141,5 m2. Loomulikult on pinnavajadus erinevate eri- ja kutsealade õpetamisel üsnagi erinev, kuid niivõrd suuri diferentse see erinevus kahtlemata ei nõua.

Eesti riigikutseõppeasutuste võrgu omapäraks on seegi, et kuni 500 õpilasega koolide hulk moodustab riigikutseõppeasutuste hulgast 43 protsenti, mida tuleb lugeda märkimisväärselt suureks. Soomes tehtud arvutuste kohaselt on otstarbekas iseseisva kutseõppeasutuse suurus alates 700 õpilasest, kui rahastamine on pearahapõhine.

Veel ühe olulise omapärana tuleb ära märkida, et just väiksema õpilaste arvuga (alla 750) koolidel on ühe õpilase kohta kõige rohkem pinda

Kõik ülalöeldu kinnitab koolivõrgu optimeerimise vajadust, et kasutada olemasolevaid nappe finants- ja inimressursse võimalikult otstarbekalt.

Väikese õpilaste arvuga koolide liitmise, ressursside koondamise ja planeerimise ning liigsetest pindadest loobumise tulemusel vabanevad ressursid suunatakse õppekvaliteedi tõstmisse, sh tõstetakse eelkõige õpetajate motivatsiooni ja luuakse parem õppekeskkond.

Need on sihid, mille suunas tuleb liikuda, säilitades samas ka mitmekesisuse nii koolide suuruse, asukoha kui ka õpetatavate kutsealavaldkondade mõttes, et erinevate vajadustega õpilased leiaksid just neile sobiva õppeasutuse.

Siinjuures tuleb silmas pidada sündimuse langust aastate eest, millest tingituna järgmisest aastast hakkab vähenema põhikooli -ja seejärel ka gümnaasiumilõpetajate arv. Alates 2008. aastast hakkab see mõjutama ka kutseõppeasutuste õpilaste arvu.

Arvestada tuleb ka üha enam kasvava tööalase koolitusega täiskasvanutele. Nendele muutustele adekvaatselt reageerimiseks on paremad väljavaated suurema õpilaste arvuga koolidel, mille käsutuses on rohkem ressurssi (inimesed, raha ja vara), mida vajadusel ümber paigutada.

Visioon 2008

Riigi- ja munitsipaal-kutseõppeasutuste võrk moodustub piirkondlikest, valdkondlikest ja integreeritud õppeasutustest. Koolivõrku käsitletakse 11 koolituspiirkonnana.

Enamasti kattub koolituspiirkond maakonnaga, välja arvatud Rapla-, Jõgeva-, Põlva- ja Hiiumaa puhul.

Põhjusi, miks nimetatud maakonnad ei moodusta omaette koolituspiirkonda, on kolm. Esiteks on need maakonnad küllalt väikese elanike ja võimalike õppurite arvuga ühe piirkondliku koolituskeskuse jaoks.

Teiseks on neis olnud enamjaolt valdkondlikud õppeasutused, mis on asunud väljaspool maakonnakeskust. Kuigi viimasel aastakümnel on enamik neist õppeasutustest ümber profileeritud polüfunktsionaalseteks kutseõppeasutusteks, ei ole alati ennast tugevalt suudetud positsioneerida ja õpetamise taset kõigil uutel eri- ja kutsealadel vajalikul määral tagada. Ka riigi tellitud õppekohtade arvu täitmisega on enamikul nimetatud koolidest olnud probleeme.

Kolmandaks on nimetatud maakondade keskusteks väikesed linnad, mille asemel on tõmbekeskusteks kujunenud lähedal asuvad suuremad linnad, mis mõjutab olulisel määral antud maakonna majanduse, kultuuri, aga ka hariduse arengut, tekitades igapäevaselt toimiva pendelrände.

Igasse koolituspiirkonda on kavandatud 2008. aastaks enamasti üks (va Harjumaa ja Ida-Virumaa) piirkondlik kutseõppekeskus tõmbekeskuses või selle vahetus läheduses, vajadusel koolitusüksustega mujal piirkonnas.

Lisaks piirkondlikele keskustele jäävad tegutsema valdkondlikud kutseõppeasutused (koolitus toimub ühes või mõnes kutsealavaldkonnas) ja integreeritud õppeasutused. Viimastes võib toimuda õpe eri haridusliikides ja enamasti ka eri haridustasanditel. Integreeritud koolid mitmekesistavad koolitusvõimalusi ja tagavad piirkondlikult selle parema kättesaadavuse.

Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökool ning Paide Kutsekeskkool liidetakse

Kesk-Eesti koolituspiirkonnas moodustub piirkondlik koolituskeskus Paide Kutsekeskkoolist ja Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökoolist. Koolitusüksused säilitatakse nii Paides kui ka Põltsamaal arvestusega, et ei toimu dubleerimist. Koolitust pakutakse eelkõige Järvamaa ja Jõgevamaa elanikele.

Üks valdkondlik koolituskeskus moodustub Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli baasil ning hakkab koolitust pakkuma eeskätt põllumajanduse (taime- ja loomakasvatus) ning sellega lähedalt seotud maamajanduse kutsealavaldkondades (mootorliikurid, kodumajandus).

Teine valdkondlik koolituskeskus on Luua Metsanduskool, kus koolitus jääb jätkuvalt toimuma metsanduse ning metsa- ja maastikukujunduse erialadel.

Koolivõrgu ümberkorralduste kavas ei ole ümberkorraldusi käsitletud detailselt. Detailne kavandamine toimub moodustatavates töörühmades, kus võidakse ka olemasolevasse kavasse teha muudatusi. Dokument on jätkuvalt avatud ka pärast seda, kui see valitsuses heaks kiidetakse.

RAIVO NIIDAS,
haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu büroo arenguosakonna juhataja

blog comments powered by Disqus