Hiljutisel Siimusti lasteaed-algkoolis toimunud omaloomingupäeval selgus, et õpilastega kohtunud kirjanik, mitmete lasteraamatute autor Anti Saar sai üle paarikümne aasta tagasi olulise osa kirjutamiskogemusest ajalehes Vooremaa.
Usutluses meenutas ta juhtkirja kirjutamist, inimese intervjueerimist, viibimist Mustvees spordisündmustel ja muudki, mis kaasnes ajakirjaniku eluga.
Teie osalemisel Siimusti lasteaed-algkoolis toimunud omaloomingupäeval selgus, et olete oma panuse andnud ka Jõgevamaa ajalehe Vooremaa jaoks. Milles see seisnes ja mis andis tõuke oma kirjutisi Vooremaa veergudel avaldada?
Vooremaasse sattusin kirjutama 20 aastat tagasi pigem käsukorras, suvepraktika jaoks, mis oli kohustuslik kõigile TÜ ajakirjandustudengitele. Ülesandeks oli mõne nädala jooksul töötada mõne maakonnalehe toimetuses ja kuna mu hea sõber ja kursusevend Janar Ala oli Jõgevamaalt pärit, polnud praktikapaika valida keeruline. Nii et ütleme: sulge haarama sundis Priit Pullerits. Ja siit edasi peaksin õigupoolest vastama meie-vormis, sest kogu töö Vooremaas käis meil Janariga nii-öelda paarisrakendina.
Millistel teemadel kirjutasite, kuivõrd mõtlesite ja pakkusite loomingulisi ideid ise, kuivõrd suunas peatoimetaja?
Teemadevalik oli minu mäletamist mööda võrdlemisi vaba. Vastutusrikast tööd usaldati meile harva, sest üsna ruttu sai selgeks, et poisid pole veel päris tasakaalukaks ja objektiivseks uudisajakirjanduseks küpsed: kipuvad fakte kallutama ja lugusid välja mõtlema. Nii jäidki meie katta „pehmemad“ teemad: argipäev Jõgeva kaltsukates, varase kartuli müük Jõgeva turul, välikäimla lammutamine … Paar korda loeti meile küll sõnad peale ja saadeti kajastama spordivõistlusi või pingeliseks kujunenud santehnilist olukorda ühe kortermaja keldris. Katsusime olla ülesannete kõrgusel.
Milliste Vooremaas ilmunud artiklite üle ise kõige rohkem loomingulist kordaminekurõõmu tunnete?
Kindlasti tundsin suurt eduelamust oma kahe Vooremaas avaldatud juhtkirja üle. Ühe teema on meelest läinud, teine väljendas muret põllumajanduse hetkeseisu pärast. See oli juba päris loominguline töö. Ja vaevalt kahekümnesena on ikka väga uhke, kui sinu arvamus põllumajanduse hetkeseisust ajalehes ära trükitakse.
Ehk on hästi meeles loominguline külaskäik mõnda Jõgevamaa paika, osalemine sündmustel, kohtumine huvitava isiksusega?
Mõnusaks vahelduseks toimetusetööle oli tänavaküsitluste tegemine. Fotograaf Anatoli Makarevitš ajas oma väikekaubiku maja ette, poisid peale ja Jõgeva tänavaid kammima! Väga põnev oli kuulda, kuidas jõgevalane puhkab või kuidas suhtub ta näiteks kabalistikasse. Tõsi, see viimane küsitlus tuli hiljem ümber teha, sest selgus, et kolleegiumit see teema niivõrd ei huvitagi.
Eredalt on meeles ka väljasõit Mustveesse, kus kajastasime korvpallivõistlusi. Pärast intervjuusid paluti noored ajakirjanikud pika laua taha. Kostitati mõistagi suitsulatika ja viinaga. Viimasele ütlesime ei. Aga suitsukalaga maiustades pidime kuulma korvpallitreeneri märkust, et poisid ei oska latikat süüa. Tuli välja, et sealkandis on kombeks seda kala süüa koos naha ja uimedega. Mina, kes ma olen pärit Emajõe äärest Kavastust (ja samuti kaluri perest) ei olnud selliste kommetega tuttav. Pidin punastama.
Kas üheksakümnendate aastate lõpul ilmunud Vooremaa oli ajastu nägu?
Küllap ta oli. Mäletan, et esmatutvusel olime veidi ehmunud, kui professionaalselt kogu see lehetegemine käis. Arvasime vist, et tehakse rohkem põlve otsas ja et meie oma aasta kestnud õpingute järel teame kõigest kõike. Ega ei teadnud küll.
Keda meenutaksite toonastest ajalehetegijatest? Ehk on meeles ka mõni huvitavam jutuajamine, diskussioon?
Hea sõnaga meenutan kogu kollektiivi: peatoimetajat Peep Lillemäge, Aare Kirnat, Jaan Lukast ja juba vanemaid tegijaid Ardi Kivimetsa ja Vaike Käosaart. Peatoimetaja Peep jättis edumeelse mulje, oli ka palju lugenud ja muidu sümpaatne mees.
Kas ajakirjaniku ametit proovides oli Teil juba idee saada lastekirjanikuks?
Ei, kaugel sellest. See idee tekkis alles siis, kui ise isaks sain (olin enne juba jõudnud avaldada kolm raamatut suurtele). Praegu, kui mul on kolm last kodus, tundub aeg-ajalt lastele kirjutamine lihtsalt õige asi, mida teha. Igapäevaselt töötan tõlkijana.
Aga seda, et kirjutamine on mõnus, kogesin kindlasti juba Vooremaas.
Millised on hilisemad suhted ajakirjandusega? Kas olete töötanud mõnes toimetuses?
Paraku mitte. Vooremaa, mis oli minu ajakirjanduslik debüüt, jäi ühtlasi luigelauluks. See-eest on kultuuriajakirjanikuna professionaalset karjääri teinud mu paarimees Janar Ala. Meie teed läksid lahku, aga sõpradeks oleme jäänud.
Millised peaksid maakonnalehed ja ka päevalehed olema Teie kui lastekirjaniku vaatevinklist? Või peaksid lapsed lugema ennekõike laste ajalehti ja ajakirju?
Lasteajakirjanduses on praegu võrdlemisi head ajad. Mina olen kursis Tähekese ja Hea Lapsega, mis on mõlemad huvitavad ja asjalikud. Maakonna- ja päevalehtede lastenurkadel ma erilist mõtet ei näe. Hea, kui lastele suunatud meedia kasvataks neisse veidigi n-ö allikakriitilisust. Praegune tendents on pigem vastupidine: ka täiskasvanud lasevad endale tõsiseltvõetava infona pähe määrida ükspuha mida. Ühesõnaga, hea trükiajakirjandus võiks kasvatada igas vanuses lugejat.
Kuivõrd kirjaniku, pereisa, kodanikuna muretsete trükiajakirjanduse tuleviku pärast?
Ülearu ma ei muretse. Lugejaid jääb aina vähemaks, seda kindlasti, aga ma ei usu, et paberlehed kuhugi kaoks. Eks ennustatud ka paberraamatule kümne aasta eest e-raamatute tulles kiiret kadu, aga tänaseni pole seda näha: raamatuid ilmub kaante vahele köidetuna endiselt tohutus koguses. Pigem on küsimus ilmuva kvaliteedis. Ja sama lugu on ajakirjandusega – kui üldse midagi kardan, siis seda, et tiraažide kahanedes hakkab kannatama lugude kvaliteet, kuna ressursse heaks ajakirjandustööks jääb vähemaks. Nojah, see on väga kompleksne ja mitme tahuga teema (probleemid kojukandega, mets, mis läheb paberiks jne). Aga ma igatahes loodan, et kes netist ei taha lugeda, saab oma Vooremaa ka viiekümne aasta pärast postkastist kätte.
JAAN LUKAS
