Mustvee gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Kristin Palm on leebe loomuga naine, kes kedagi naljalt torkima ei lähe, kui just teda ei torgita. Küll aga on tema hobiks torkivate taimede ehk kaktuste kasvatamine.
Kollektsiooni päris ta oma emalt ning neid rohkem või vähem torkivaid taimi võib tema kollektsioonis kokku lugeda üle kahesaja liigi. Kaktusekollektsioonile pani aastaid tagasi aluse Kristin Palmi ema, kes palus oma bioloogist pojal Nõukogude Liidu kaugetelt avarustelt erinevaid kaktusi kaasa tuua.
Ema õppis kaktusi süvitsi tundma
“Minu ema oli põhjalik inimene, ta sai selle hobi endale viiekümneselt, aga tegeles sellega väga põhjalikult. Ta õppis saksa keelegi ära, sest tol ajal oli kaktustest saada saksakeelseid raamatuid. Sealt sai ema teada nende taimede liiginimed ja õppis nende maailma süvitsi tundma,” rääkis Kristin Palm.
Kui ema jäi vanemaks, pidi tütar aitama kaktusi talveks tuppa tuua ning kevadel välja viia. Ka temal oli Tartu korteris umbes kolmkümmend kaktust.
Kristin Palm ütles, et ruumipuudust tal pole. Kaktused on pool aastat kasvumajas ja pool aastat küllalt jahedas toas spetsiaalselt nende jaoks ehitatud lavatsil.
“Kui tahta, et kaktus suvel õitseks, peab talvine temperatuur olema toas viis kuni kümme kraadi,” teab ta.
Kastma peab kaktusi vaid kord kuus. Kui lapsed koju tulevad ja toa veidi soojemaks peab kütma, tuleb taimi veega pritsida, kuid midagi keerulist kaktustekollektsionääri kinnitusel nende taimedega tegelemises pole.
Kollektsiooni tuppatoomiseks kulub päev
Ometi tegeleb Kristin Palm kaktuste väljaviimise ja sissetoomisega siis, kui lapsi ja lapselapsi kodus pole. “Nagunii saavad sel päeval kõik kohad okkaid täis,” tunnistas ta.
Kaktused, millel on väga pahad okkad, on ta tõstnud kõige kaugemale, nii et keegi kannatama ei peaks. “Lapsed ja lapselapsed teavad, et see on tuba, kus tuleb rahulik olla ja ka rahulikult kaktustest mööda kõndida. Probleeme pole meil olnud,” lisas ta.
Sarnase huviga tuttavaid on Kristin Palmi tutvusringkonnas mõni üksik. Biolooge olevat meie suguvõsas küll palju, kuid kaktusekasvatajaid nende hulgas polevat.
Kel asja vastu huvi, on Kristini käest ka mõne kaktuse saanud. “Kui inimene tahab mõnd taime hooldada, siis mina vastu pole, kui mul on talle midagi anda,” kinnitas ta.
Kaktus ajab igal kevadel uue narmasjuurestiku, sest talvel kuivab juurestik potti ära. “Kaktusi on sellepärast ka väga lihtne ümber istutada – lahtine juurestik ja kõik muu läheb minema, taime saab istutada peagu sama suurde potti, mis tal varem oli. Kaktuse pott ei tohi olla väga suur.”
Keskküttega korteris ei saa kaktusi kasvatada
Tavaliselt kasvavad kaktused toas aknalaual pikkadeks vibalikeks ega õitse peaaegu kunagi. “Nad kasvavad tavalises keskküttega korteris ka talvel, aga tegelikult peavad kaktused talvel puhkama. Sellepärast ongi vaja külma tuba ja vähe valgust,” rääkis Kristin Palm. Tema sõnul venib kaktus pikaks sellepärast, et tal on soe ja kasvutingimused head, kuid napib valgust ja nii muutuvadki taimed ebaloomulikult pikkadeks ja vibalikeks.
Talvel tahavad aga sooja okasteta helmeskaktused. Sellised kaktused tunnevad end hästi koolimajas Kristin Palmi klassis, neid on tal seal mitu.
Kaktuse õied on väga ilusad ja värvilised. Esimesed õienupud hakkavad tulema juba märtsi lõpupoole, kuid siis ei saa taimi veel kasvuhoonesse viia. “Mida hiljem õied tulevad, seda parem, sest siis ei veni ka taimed välja,” rääkis kaktusesõber.
Suvel õitseb kasvuhoones mõni päev pea kolmkümmend kaktust ning õievärvid varieeruvad valgest ja kollasest oranži, roosa ja punaseni. Mõne tõeliselt vägeva õie alt pole väikest ja ilmetuvõitu taime nähagi.
On ka niisuguseid kaktusi, mis üldse ei õitse, nii nagu neidki, millel pole okkaid. Kaktuse väljanägemine ütleb tema väärtuse kohta üsna vähe. Nii võib mõni tõeliselt ilmetu välimusega taim tegelikult väga haruldane olla.
Õitsvad kaktused on tõepoolest väga ilusad ja mõned ka lõhnavad. “Sellepärast ma neid poputangi,” nentis Kristin. Viljad, mis kaktustele pärast õitsemist külge tulevad, on veidi hapuka maitsega ja kollektsionääri lapselapsed söövad neid.
Viigikaktusi ei tohi aga puutuda, nende okkad jäävad tugevalt naha külge ja on väga valusad.
Nõuavad palju hoolt ja vaeva
Kõik punased kaktused on poogitud. Need ei lähe kasvama, kui võtad mõne teise kaktuse küljest. Ikka peab olema roheline kaktus ka. “Öeldakse küll, et kõige paremini läheb kasvama näpatud taim, kuid kaktuste puhul see nii ei ole. Näpatu läheb nagunii välja.”
Kristin Palm peab poogitud kaktuste hooldamist üsna keeruliseks. “Need nõuavad väga palju hoolt ja vaeva, aga võivad ikkagi välja minna,” tunnistas ta.
Kui suur kaktus maha kukub, siis läheb ta enamasti katki.
Põhiline vaenlane on kaktustele Eestis punane kedrikleht. See kahjur sööb ära kaktuse pinna ning miski ei taastu enam. “Kui õigel ajal ei pritsi, siis tulevad koledad pinnad, mis enam ei taastu.”
Sellepärast pritsib Kristin Palm oma kaktusi kaks korda aastas – enne sissetoomist ja siis, kui on taimed toast välja viinud. Enne sissetoomist hoiab ta taimi veel päeva-paar kasvuhoones, et pritsimisega tekkinud ebameeldiv lõhn vähemaks jääks.
“Kaktused on üks osa minu majast,” tunnistas Mustvee gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. “Kui ma nagunii tulin viisteist aastat tagasi vanematekoju elama, siis saan ka ema pärandusega hakkama.”
Kellele kaktusekogu ükskord võib jääda, seda Kristin Palm veel ei tea, kuid ta usub, et leiab huvilise, kes selle eest hoolitseda tahab ja suudab.
Maailmas on kokku avastatud umbes viis tuhat kaktuseliiki. Eesti suurima kaktustekogu omanik on Mart Laul, kellel on umbes tuhat liiki.
Mustvee raamatukogus sai detsembris kaktusi näha
Mustvee linnaraamatukogus oli väike osa Kristin Palmi kaktusekollektsioonist detsembris näha. Raamatukogu juhataja Laidi Zalekešina ütles, et näitus sai teoks tänu Kristin Palmi vastutulelikkusele. “Ta oli nõus neid meile tooma enne, kui ta kaktused talveks puhkama pani. Samuti luges omanik raamatukogu töötajatele sõnad peale, et nad taimi ei kastaks.”
Raamatukogu külastajad uurisid kaktuste kohta ka vastavat kirjandust ning enamik imetles fotoalbumitest kaktuste õisi.
i
HELVE LAASIK
