1990ndate alguse muutuste ajas heideti ajaloo kolikambrisse kõik, millele oli okupatsiooniaegne taak küljes. Nii reformiti kapitaalselt ka meie tervishoidu ning maamunalt kadusid polikliinikud. Kohad, kus inimesed said abi oma tervislikele muredele erinevatelt erialaspetsialistidelt. Olgugi et mitmed väliseksperdid pidasid selle süsteemi põhialuseid õigeks ja soovitasid seda edasi arendada.
Aga mis oli vana, see tuli kõrvale heita. Hakati üles ehitama perearstide süsteemi ning riigil tundus korraga olevat palju raha, millega perearste ahvatleda. Kuldsed ajad veeresid aga tasapisi kasinuse suunas. Ka perearstid said vanemaks ning järelkasvuga oleme tänasel päeval, nagu pidevalt kuuleme, ilmselgelt hädas.
Riik on võtnud viimastel aastatel suuna suurte piirkondlike tervisekeskuste rajamisele, millega püütakse tervishoiuteenuse kättesaadavust parandada. Igati väärt ettevõtmine, kus uutes ja ajakohastes keskustes saavad perearstid töötada parimates tingimustes. Ja üldjuhul on samas kättesaadavad ka erialaarstid. Teisipäeval avati tänapäevane tervisekeskus Mustvees. Teisena maakonnas, sest Põltsamaal valmis see juba aasta esimeses pooles. Nüüd puudub oma tervisekeskus vaid Jõgeval, kuid siingi liigutakse selles suunas.
Kõik see meenutab tegelikkuses kunagiste polikliinikute taasavastamist. Seda nime ei julgeta muidugi välja öelda (võib-olla ka mõelda), kuid eks iga uus asi ole mõnes mõttes vana unustatud asja tagasitulek. Nii on ka uhked tervisekeskused justkui möödunu naasmine.
