Möödunud nädalal tuli Saadjärve uisumaratoni korraldajail loodusele alla vanduda ning kuulutada, et 21. veebruariks plaanitud võistlus ei toimu: vett oli jääl juba liiga palju.
Esmaspäeval tuli sama sõnum edastada ka Kalevipoja uisumaratoni eestvõtjail. Peipsi jääkaas oli muutunud pehmeks ning nädalavahetuse torm lõhkus selle kohati ka juba ujuvateks saarteks. Seega ei tule veebruari viimasele päevale kavandatud uisupeostki midagi välja.
Inimene looduse vastu tõesti ei saa: kui pole lund, siis jäävad kelgud-suusad panipaikadesse, ja kui laguneb jää, siis mööda vett ju ei kõnni.
Siiski peab ilmataadile tänulik olema, et tänavu on siin-seal võimalik olnud mingil määralgi talispordist rõõmu tunda ja isegi Tartu suusamaraton sai veel imekombel peetud.
Pärast vabariigi sünnipäeva aegset suurt sula ja vihmasadu kipuvad aga kevademõtted võimust võtma: tuulevarjulistel ja päiksepoolsetel peenardel valendavad tasahilju juba lumikellukeste õiepungad.
