Esimene hea uudis on see, et vanemahüvitis pikeneb nelja kuu (120 päeva) võrra. Samuti soositakse jätkuvalt seda, et pisikese perelisaga jääksid koju isad. Erinevalt senisest korrast, mis sätestas, et papa sai lapsega koju jääda alles siis, kui laps oli saanud pooleaastaseks, on isadel uuest aastast alates see õigus juba 70-päevase lapse korral. Ka tõuseb lapsehooldustasu määr seniselt 1200-lt 1600 kroonini. Ja juba nüüd, juulikuust, tõuseb lapsetoetus alates pere kolmandast lapsest 900 kroonile. See tähendab, et kolmelapseline pere võidab kuus juurde 300 krooni, neljalapseline 600 krooni, viielapseline 1050 ja kuuelapseline 1500 krooni!
Ehk siis ? tegelikult on Eestis päris hea elada, kas pole? Ei saa ikka tegelikult öelda, et riik meie peale üldse ei mõtle.
Palju sõltub meist endistAga palju sõltub ja lähtub ikkagi inimestest endist. Kas teie teate näiteks, kelle poole pöörduda juhul, kui soovite oma peret vaktsineerida puugihammustuse vastu, aga raha selleks pole? Riiklik vaktsineerimiskava (uuest aastast, muide, samuti uuendatud ja täiustatud!) selle vaktsiini kinnimaksmist esialgu vajalikuks ei pea. Samas loete te ajakirjadest ja kuulete televiisorist kogu aeg, millised võivad olla puukentsefaliidi tagajärjed. Ning mõtlete lugedes kohe oma lastele ja abikaasale, kes nüüd, suurel suvel, iga päev mööda põlde ja heinamaid tegutsevad. Tegelikult pole isegi põlde-heinamaid vaja, Tallinnas Kadrioru pargis võid ka puugi saada! Ja siis on õnnemäng ? kas said lihtsalt pureda või raske tõve külge (ehkki tegelikult väidavad spetsialistid, et oht ühestainsast hammustusest nakatuda olla väike).
Puugivaktsiini üks annus täiskasvanule maksab keskmiselt 200 krooni ja lapsele 175 krooni. Immuunsuse tekkeks on tarvis teha kaks süsti ühe- kuni kolmekuuse vahega. Näiteks viieliikmelisele perele tähendab see kahte 925-kroonist väljaminekut. Ja seepärast jääbki see toiming paljudel tegemata. Mitte sellepärast, et nad tervisest ei hooliks. Aga no pole lihtsalt seda tuhandet üle ju!
Mitte uisapäisaMida soovitab sellise ja ehk ka mõne muu samas suurusjärgus rahalise mure korral teha sotsiaalministeerium? Küsisime. Ja saime ka vastuse: ministeerium soovitab taotleda kohalikust omavalitsusest ühekordset toetust. Enamgi veel! Küsisin pere- ja sotsiaalala asekantslerilt otse: kas me võime inimestele öelda ja kirjutada, et nad võivad omavalitsustelt julgesti sellist toetust küsida, kuna omavalitsustel ON see raha olemas, väitku nad siis pealegi lihtinimesele esiotsa vastupidist. Ja ma sain tunnistajate juuresolekul jaatava vastuse! Koos kinnitusega, et nad teavad, mida räägivad, sest jookseb ju kohaliku rahakasutuse aruandlus samuti ministeeriumidesse kokku ja mulluse põhjal kannatab järeldusi teha.
Nii et siis, hää inimene, raha sinu ja su pere aitamiseks on ilmas täiesti olemas! Aga sina pead olema tubli ja mõistlik ning seda mitte niisama tühja-tähja jaoks nõudma minema, vaid selle vajalikkust tõsiselt kaaluma. Muidu võib juhtuda nii, nagu aastavahetusel häirekeskusega: samal ajal kui hädaabinumber 112 on ummistatud ülevoolavatest “Head uut aastat”-kõnedest, ei pääse tõeline abivajaja liinile! Ja mõtteviis “aga mis mul teistest!” suretab sellesinatse eesti rahva välja veelgi kiiremini kui negatiivne iive, millega meie riik uusi ja suuremaid lapse- ja vanematoetusi välja mõeldes võidelda püüab.
SIGNE LAHTEIN,
pereajakirja Meie Pere peatoimetaja
