Kohates netileidu „Maailma majandus kukub kokku, kui inimesed ostavad ainult neid asju, mida vajavad“, tabas mind äratundmine. Just nii see on.
Mida me õigupoolest vajame? Esmajärjekorras toitu ja peavarju. Aga mitte ainult ja kindlasti mitte ainult.
Sest olukorras, kus meil on võib-olla vähem võimalusi kui tavaliselt, tuleb hoolega mõelda, mis need asjad on, mille kadumisest meie ümber tõesti kahju oleks. Toetada neid, kelle pakutav ei ole küll esmavajalik, aga kelle toote või teenuse juurde tahame normaalsuse saabudes tagasi pöörduda.
Selge see, kui endal kitsam, tahaks pöörduda odavama poole, olgu see siis pärit kaugelt tahes. Mulle tundub, et mõistlikum oleks tarbida pigem vähem, aga kohalikku.
Ja see pole nii ainult toidu ja muu esmavajaliku, vaid ka elustiilikaupadega. Et ei osta kallile lähedasele kingitust mitte kaugest ja soodsast veebikaubamajast, vaid oma linna või küla keraamikakojast, sepalt, puusepalt, ehtemeistrilt või mõnelt teiselt kuldsete kätega inimeselt, kelle looming ei ole esmavajalik, aga ometi toidab hinge.
ANDRA KIRNA
