Loodusest võõrandumine loob ühtviisi eeldused ja vajaduse taastoota meie igiomast suhet loodusega ja siin astubki areenile looduse pildistamine.
Looduse pildistamine on tänuväärne tegevus pildistajale, kes naudib iga oma kaameraga looduses veedetud hetke ja pärast ka loomulikult tehtud pilte. Samuti naudivad hästi tehtud loodusfotosid kõik vaatajad, sõltumata vanusest või elukutsest. Kas eeltoodud nähtuste ehk siis võõrandumise ja loodusfoto tegemise vahel ka tegelikkuses põhjuslik seos on, ei oska ilmselt keegi täpselt öelda, kuid loodusfotograafia on viimaste aastate jooksul kujunenud hobiks või lausa elukutseks päris paljudele inimestele nii Eestis kui ka mujal maailmas.
Kindlasti on loodusfoto arengule kaasa aidanud ka interneti ja digitaalse fototehnika areng. Internet võimaldab tekkida virtuaalsetel kogukondadel, kus osalejad saavad üksteise pilte kommenteerida ja foorumites suhelda. Eestis on selliseks kohaks http://www.looduspilt.ee, kus on juba peaaegu 2000 kasutajat. See on väikese maa kohta päris tõsine hulk. Aga selliseid loodusfotole keskendunud suhtlusportaale on mujalgi maailmas, millest üks sisukamaid on kahtlemata http://www.naturephotographers.net/.
Vaatamata internetiajastule on oma koha säilitanud ka paberväljaanded. Eestis alustas ilmumist täielikult loodusfotograafiale pühendatud ajakiri ? LOFO (http://www.lofo.ee/). Ilmunud esimene number on igatahes lootustandev. Maailmas on pilditaseme tooniandjaks endiselt National Geographic (http://www.nationalgeographic.com/).
Digitaalne fototehnika on muutunud järjest kättesaadavamaks ja ühtlasi ka kvaliteedilt paremaks. Kuivõrd ühe klõpsu hind on praktiliselt olematu, siis julgevad loodusfotograafid üritada jäädvustada ka järjest raskemini pildistatavaid objekte. Nii saadakse sageli kaadreid, mida filmiajastul harva õnnestus teha. Olgu siin näiteks fotod kiiresti liikuvatest loomadest (http://www.looduspilt.ee/index.php?page=pilt&id=4157 või http://www.looduspilt.ee/index.php?page=pilt&id=4565).
Õnneks pole kadunud ka silmast silma suhtlemine. Eriti suveperioodil korraldatakse tihti erinevaid fotolaagreid, kus huvilised saavad asjatundjatelt vahetult õppida. Näiteks Soomaa fotolaagrid http://www.fotobrigaad.ee/index.html?lang=est&menu=toimunud on alati täis borneeritud. Ka Matsalu Loodusfilmide festivali juures on alati toiminud loodusfotograafia töötoad ja näitused (http://www.matsalufilm.ee/).
Küllap on aja märk ka see, et loodusfotovõistlusi toimub igal aastal lausa mitmeid. Eestis on suuremad Looduse Aasta foto (http://www.looduseomnibuss.ee/?page=30) ja Eesti Looduse fotovõistlus (http://www.loodusajakiri.ee/lf2006/). Maailmas on kahtlemata üheks esinduslikumaks loodusfotokonkursiks Shell Wildlife Photgrapher of the Year (http://www.nhm.ac.uk/visit-us/whats-on/temporary-exhibitions/wpy/index.jsp). Viimase võidutöödest koostatud kvaliteetset näitust võisid huvilised näha ka möödunud aastal KUMU-s.
Mis eristab loodusfotograafiat teistest fotograafia alaliikidest on ka see, et isegi siis, kui head pilti ei saanud, pole looduses viibitud aeg kunagi maha visatud aeg. Nii et kui kaamerat veel pole, tasub ikka loodusse minna. Koos kaameraga loodusse minek aga annab võimaluse toredaid elamusi hiljem taas ja taas läbi elada ja teistegagi jagada. Nii et soovin head pealehakkamist ja häid looduse pildistamis- ja looduspildielamusi! Ahjaa, kohe-kohe tiksuvad täis kahele olulisele loodusfotovõistlusele tööde saatmise tähtajad: 19. märtsil on viimane kuupäev oma tööde Looduse Aasta Fotole saatmiseks ja 23. märtsil Shell Wildlife Photographer of the Year võistlusele saatmiseks.
URMAS TARTES
