Puue on isiku ja keskkonna vaheline suhe, inimene ei saa iseseisvalt hakkama, vajab juhendamist, hooldust või kõrvalabi. Puue ei ole meditsiiniline diagnoos ega rahvasuus levinud ?pensionilisa?. Iseseisva toimetuleku all mõeldakse normaalseid igapäevaseid tegevusi: liikuvust, käteosavust, füüsilist koordinatsiooni, uriinipidamist, võimet tõsta, kanda või muul moel liigutada igapäevases kasutuses olevaid esemeid, kõnet, kuulmist, nägemist, mälu ja võimet kontsentreeruda, õppida, aru saada, riski- või ohutaju.
Isiku tegevusvõime, mis teatud keskkonnas on piiratud, ei pruugi olla piiratud juhul, kui keskkonda on kohandatud.
Puue ja töövõimekaotus pole sarnased mõisted
Puude raskusastmeid on kolm: keskmine, raske ja sügav puue. Puude astme määrab Arstliku Ekspertiisi Komisjon (edaspidi lühendatult AEK) Tartus. Vanuseliselt määratakse puude aste sünnist surmani kestvusega 6 kuud kuni 3 aastat, alates 65-aastastele ja vanematele võib määrata puude tähtajatult.
Kuni käesoleva aasta 31. märtsini tuleb esmakordse puudeastme määramiseks või puudeastme pikendamiseks pöörduda üldjuhul perearsti poole, kes vormistab vastavad dokumendid ja edastab AEKile.
Alates tänavu 1. aprillist tuleb puudeastme esmakordseks taotlemiseks või puude pikendamiseks pöörduda Sotsiaalkindlustusameti allasutuse Tartu Pensioniameti Jõgeva Osakonda (edaspidi lühendatult PA) ja esitada taotlus puude raskusastme taotlemiseks.
Puue ja töövõimekaotus ei ole samased mõisted. Riikliku pensionikindlustuse seaduse kehtima hakkamisega alates 2000. aasta 1. aprillist rakendati invaliidsusgruppide asemele töövõimekaotuse protsent. Töövõimekaotuse protsendi määrab AEK üldjuhul perearsti taotluse alusel alates 16. eluaastast kuni vanaduspensioni eani kestvusega 6 kuud kuni 5 aastat ja protsent võib olla 10 ? 100.
Alates 40-protsendilisest töövõime kaotamisest saab inimene vastavat pensioni. Seaduse muutusega muutus endine invaliidsus: I grupp ? 100-protsendiline töövõime kaotus, II grupp ? 80-protsendiline töövõime kaotus ja III grupp ? 60- protsendiline töövõime kaotus.
Inimene peab võimalikult iseseisvalt toime tulema
Puuetega inimeste rehabilitatsioon on erinevate meetmete süsteem, mille abil aidatakse kahjustunud tervisega inimesel oma tekkinud või kaasa sündinud puudega kohaneda, abivahendite, õpitud uute vilumuste või teiste inimeste abil võimalikult iseseisvalt toime tulla elamise, õppimise ja töötamisega, et saavutada kõrgeim võimalik elukvaliteet.
Rehabilitatsioon on seda tulemuslikum, mida teadlikumalt ja aktiivsemalt tervisekahjustusega inimene selles osaleb ? keegi teine ei saa inimese eest midagi ära teha, ta peab ise tahtma oma olukorraga võimalikult iseseisvalt toime tulla ja koos puudega elama õppima.
Rehabilitatsiooniprotsess on tervik, mida ei lahterdata. Füüsiline, vaimne, meditsiiniline ja sotsiaalne rehabilitatsioon on kõikide aspektide koosmõju, mis on vajalik konkreetsele inimesele.
Rehabiliteerimine koosneb kahest erinevast aspektist, milleks on puudega inimese jääkvõimete väljaarendamine ja iseseisvat toimetulekut tagava tugisüsteemi kujundamine, abivahendid, täiendavad teenused.
Oluline on koostöö inimese ravi eest vastutava institutsiooniga ? rehabiliteerimist käsitletakse teoreetiliselt küll omaette distsipliinina, aga siiski mitte ravist sõltumatult. Seepärast on rehabiliteerimise üheks tunnuseks ka vastastikku üksteist aktsepteerivate koostöösuhete olemasolu ravi- ja rehabilitatsiooniasutuse ning nende eest vastutavate institutsioonide vahel. Ka suhted keskkonnaga, millesse inimene elama, tööle või õppima asub.
Kõigepealt tuleks koostada rehabilitatsiooniplaan
Protsessi alustamise eeltingimusena on vajalik rehabilitatsiooniplaan, kus hinnatakse isiku tegevusvõimet ja abivajadust ning nähakse ette vastav tegevusplaan. Rehabilitatsiooniplaani tegemine on üks teenuse osa. Plaani tegemiseks või teenuse saamiseks tuleb esitada taotlus PAle, kes edastab taotluse AEKile. Vajadusel saadab AEK inimesele koju suunamiskirja rehabilitatsiooniasutusse koos nimekirjaga, kust isikul on võimalik valida rehabilitatsiooniplaani koostav ja selle alusel teenust osutav asutus.
Talle sobiva asutusega tuleb inimesel ühendust võtta 21 päeva jooksul, suunamiskirja kehtivusaeg on kolm kuud. Kui selle ajaga ei ole mõjuvatel põhjustel hakkama saadud või tahaks inimene rehabilitatsiooniasutust vahetada, tuleb taotleda uus suunamiskiri PA kaudu AEKilt. Teenuse maksumuse piirmäärad kehtestab igal aastal sotsiaalminister oma määrusega.
Jõgevamaa ainus rehabilitatsiooniasutus on Jõgeva haigla
16-65-aastased inimesed, kellel on puudeaste määratud, kuid neil pole rehabilitatsiooniplaani, saavad kasutada puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse alt rehabilitatsioonitoetust summas kuni 800 krooni aastas, millest 5 protsenti peab olema alati omaosalust. Toetust saab kasutada ainult teenuse saamisel ja selleks tuleb võtta garantiikiri PAst ja pöörduda rehabilitatsiooniasutusse teenuse saamiseks.
Vastavat teenust saavad osutada asutused, kes on taotlenud litsentsi sotsiaalministeeriumist ja on sotsiaalministri käskkirjaga rehabilitatsiooniasutuseks tunnistatud.
Eestis on praegu umbes 40 rehabilitatsiooniasutust, millest osa on spetsialiseerunud kindlale puudele (näiteks nägemis-, kuulmis- või vaimupuue). Jõgeva maakonna ainus taoline asutus on SA Jõgeva Haigla.
Puuetega inimeste rehabilitatsioon ei ole taastusravi. Taastusravi teenused määrab arst ravipaketina, mis sisaldab vähemalt kolme erinevat liiki protseduuri ühe päeva jooksul kestvusega 10 päeva. Taastusravi rahastab Eesti Haigekassa. Taastusravi osalist hüvitamist PAst saavad taotleda ainult represseeritud isikud aastas kuni 1000 krooni ulatuses. Jõgeva maakonnas osutavad taastusravi SA Jõgeva Haigla ja SA Mustvee Tervisekeskus.
LUULE PALMISTE,
Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees
