Lõppevast aastast kokkuvõtteid tehes tahetakse sageli ennast kellegi teisega võrrelda. Võrdlus on tõelähedasem siis, kui võrreldavad on võimalikult sarnased. Just sellisena näivad ka Jõgevamaa ja Põlvamaa. Kaks pärast suurt sõda tekkinud maakonda, enam-vähem võrdse suuruse ja ka elatustaseme poolest. Probleemidki üldjoontes samad.
Jõgevamaa ja Põlvamaa on paljuski sarnased, kuid on ka erinevaid momente. Elu väljaspool suurlinnu on Eestis kõikjal võrdlemisi sarnane, ütleb mu isiklik kogemus. Üldpilt on sama. Kui aga aastas paar korda pealinna satun, siis võib juhtuda, et ma ei saa aru, kas ma üldse olen siin linnas varem elanud – muutunud on nii tänavapilt kui ka liikluskorraldus.
Maakondades on teisiti. Viimasel poolel aastal olen elanud kahes maakonnas. Põlvas on mul pereelu ja Jõgeval veedan suure osa ajast tööd tehes. Liigun kahe maakonnakeskuse vahel peamiselt rongiga. Arvatakse, et need kaks maakonda on võrdlemisi sarnased ja seda nad ongi – elanikkond on numbriliselt lähedane. Põlvamaal elab 25 006 ja Jõgevamaal 28 734 elanikku. Sellised olid numbrid 1. jaanuari seisuga Statistikaameti andmetel. Kuivõrd mängib kaasa 3000 inimest rohkem? See on keskmiselt üks asulatäis elanikke. Kui, siis minimaalselt.
Siseränne on olnud Jõgevamaal 779 inimest, Põlvamaal 675. Väljarände number aga on Jõgevamaal 953 inimest ja Põlvamaal 846. Samuti 2018. aasta seisuga. Elussünde oli Jõgevamaal 2018. aastal 250 ja Põlvamaal 230. Surmasid vastavalt 464 ja 347. Töötute arv oli Jõgevamaal 559 ja Põlvamaal 836. Statistilised vahed on seega pea olematud, suuri erinevusi pole. Töötusemäär välja arvatud, kuid eks palju on seotud kohaliku ettevõtlusega ja seal töötamine on seotud nii mitmegi teguriga, ennekõike majanduse üldise fooniga.
Kolmevallalised maakonnad
Jõgevamaal ühineti haldusreformi käigus, nagu ka Põlvamaal, kolmeks suureks vallaks. Jõgevamaal tekkisid Jõgeva, Mustvee ja Põltsamaa vald. Põlvamaale jäid Põlva, Räpina ja Kanepi vald. Isegi, kui vaadata geograafilist visuaali kaardilt, siis paiknevad ka vallapiirid täpselt samuti põhja-lõuna suunal. Ühine on seegi, et ajalooliselt on üks osa mõlemast maakonnast kuulunud endise Tartumaa koosseisu.
Võib öelda, et kui Jõgevamaa jäi haldusreformiga pindalalt sama suureks, siis Põlvamaale pani korraliku mütsu Setumaa osa lahkumine, moodustades uue territooriumi Võru maakonnas Setomaa valla nime all.
Paljud inimesed tunnevad, et see kuivatas maakonna kokku. Seda enam, et olid tekkinud mitte ainult omavahelised suhted Värska, Mikitamäe ja Orva piirkonna inimeste vahel, vaid ka logistiliselt olid Põlvamaalt lahkunud Mikitamäe ja Värska vallad seotud Põlvaga. „Kõik teed viivad Põlvasse,“ võiks parafraseerida tuntud mõttetera Rooma kohta.
Jõgevamaa kaotas Tabivere ja Pala, iidsed Tartumaa kantsid. Asemele tulid aga Avinurme ja Lohusuu. Kunagise suure Tartumaa põhjaregioonid. Tundub küll, et mõlemad piirkonnad tulid sellega elule veidi lähemale, sest Ida-Virumaa jaoks, kuhu nad seni kuulusid, olid nad kauged metsatagused alad.
Loodus on erinev
Mis on erinev kahe maakonna vahel, on loodus. Põlvamaal on peamiseks tööandjaks metsasektor, vähem põllumajandus, mis on esirinnas omakorda Jõgevamaal. Ja metsa on Põlvamaal tõesti võimsalt. Seal kasvavad Eesti kõrgemad puud. Kuigi jah, Orava vald oma metsamassiividega lahkus Võrumaale.
Põlvamaa ettevõtluses on esirinnas Põlva linn, kus asuvad suurtest ettevõtetest Peetri Puit, Tere Piim, Takeda tabletitööstus ja paljud muud ettevõtted. Jätkuvalt on aga suurimateks tööandjateks Põlva haigla, Põlva kool ja Põlva COOP. Teistes vallakeskustes nii Räpinas kui ka Kanepis on rohkem väikeettevõtlust, palkmajade ehitust ja ka aiandusega seotud ettevõtteid. Tuntumaks on Kanepi aiand ja Räpina aianduskool, puukoolid jne.
Ajaloolised taustad
Põlvamaa moodustus ajalooliselt endise Petserimaa, Võrumaa ja Tartumaa piirkondadest. Nüüdseks on endised Petserimaale kuulunud vallad, mis Eesti territooriumile jäid, saanud Võrumaa osaks. Vanale Võromaale kuulusid Põlvamaale jäänud kihelkondadest Räpina, Põlva ja Kanepi. Kusjuures vähetuntud fakt on see, et Võru linn kuulub ajalooliselt Põlva kihelkonda. Werro mõis, mis oskusliku kinnisvaratehinguga tsaariõukonna kasutusse läks ja kuhu linn tekkis, oli just siin kihelkonnas.
Kultuuriliselt võibki tegelikult ka siinkandis piire hoomata. Piirid saavad ilmsiks ennekõike keelekasutuses. See on see, mida Jõgevamaal ma kohanud pole, et inimesed omavahelises jutus kasutaks ainult kohaliku murret iseloomustavaid sõnu. Põlvamaal on küll nii, et kui sa võro keelest ikka tuhkagi ei tea, võid mõnes argiaskelduses jännigi jääda. Huvitav on sealjuures, et keelepiir läheb täpselt kihelkonna piire pidi. Ahjal ja Vastse-Kuustes, mis on küll täna Põlva valla koosseisus, enam võro keelt ei kõnelda. Jõgevamaa erisuseks on kindlasti aga Peipsiäärne segakultuur ja sellega seonduv, elamine kahe suure kultuuriruumi piiril. Sedagi võib pidada kahe maakonna ühisosaks.
Raudtee loob perspektiive
Maakonnakeskused on mõlemal maakonnal eelisseisus seetõttu, et neid läbib raudtee. See avardab piire ja loob mugavama tingimuse pendelrändeks. Inimesed saavad hea tahtmise korral pääseda hommikuti tööle suurematesse keskustesse. Nii saab vabalt Põlvast käia tööl nii Tartus, Jõgeval kui Tallinnaski ja Jõgevalt täpselt samuti.
Ka see on ühine, et ei Jõgeval, Põltsamaal ega Mustvees, samuti Põlvas, Räpinas ja Kanepis ei ole hoomata suuremaid kinnisvaraarendusi, ei ehitata kortermaju. Suhteliselt harva tekib ka uusi kauplusi või kaubanduskeskusi. Põlvas valmis täpselt aastajagu päevi tagasi Maksimarketi uus keskus, mis on tõeliselt avar ja üsnagi hea valikuga. Põlva sai sajandi kingituseks Eesti riigilt aga igati sümpaatse keskväljaku. Nii Jõgeval kui ka Põlvas asuvad riigigümnaasiumid. Põlva oma teeb eriliseks ligi nullenergia kasutamine maja projekteerimisel.
Põlvamaa kaotas haldusreformi tulemusel sellised ettevõtted, kuhu ka maakond oli oma arenguprogrammidega panustanud: Värska sanatoorium koos spaaga, Värska Vesi, Piusa koobaste külastuskeskus ja kõik teised väiksemad arendused Setomaa ja Orava vallas.
Kahte maakonda saab võrrelda veelgi, see on igati põnev ja huvitav. Selge on see, et identiteeti otsides ja seda leides on võimalusi rohkem. Mõlemat maakonda hoiab aga üleval kodukoha patriotism, mida võiks isegi rohkem olla.
INDREK SARAPUU
