Külaelust kõneldi konverentsil nii ajaloolises kui ka tänapäeva plaanis, nii kohalikku kui ka kogu Eesti konteksti silmas pidades. Seda, mis hoidis koos traditsioonilist eesti külaühiskonda, analüüsis kauaaegne Tartu Ülikooli ajalooõppejõud Hillar Palamets.
“XIX sajandil liitsid külarahvast näiteks talgukorras tehtavad hooajatööd,” ütles Hillar Palamets. “Mehed said talgutel näidata, kes neist on kõvemad töötegijad, talgute ajal heideti aga silma ka vastassugupoole esindajatele.”
Veel ühendasid külarahvast ühised peod, laulu-, pilli- ja näitemänguharrastus, pulmad, mardiks ja kadriks käimine jne. Naabrivalvegi pole mingi tänapäeva leiutis, vaid toimis suurepäraselt juba traditsioonilises külaühiskonnas: ikka jälgiti, kes külateel liigub ja kuhu läheb. Õhtulehe rolli täitsid külas aga jutumoorid, keda küll inimestena eriti ei hinnatud, keda samas aga siiski kuulati. Selle kohta, kes abiellu kavatsevad astuda ja kes siitilmast lahkunud, jagati teavet pühapäeviti pärast jutlust kirikukantslist.
“Külal olid välja kujunenud kindlad moraalireeglid ning kõigi elu kulges kaasinimeste range moraalse kontrolli all,” ütles Hillar Palamets. “Külas oli alati teada, kes linnas purjutanud ja kes kelle juures ehal käinud. Hinnang igaühe käitumisele anti muuhulgas külapoiste sepitsetud lauludes.”
Möödunud sajandil tuli Eesti põllumajandusel ja siis ka külaühiskonnal üle elada mitu järsku muudatust: 1919. aastal võõrandati mõisnikelt mõisad ja jagati Vabadussõjas osalenutele asundustaludeks, pärast Teist maailmasõda hävitati vahepeal tugevateks tootmisüksusteks kasvanud talud küüditamise ja sundkollektiviseerimisega ning Eesti iseseisvuse taastamise järel saadeti omakorda laiali ühismajandid. Vaatamata nende järskude poliitiliste pöörete olulisusele peab Hillar Palamets linnastumise vallapäästjaks siiski eelkõige põllumajandustehnika arengut: mida enam masinad põllutöid ära tegid, seda vähem oli maal töökäsi vaja.
Kuigi linna läinud maainimestel säilisid veel aastakümneid tugevad sidemed külaga, hakkasid nad vähemasti pere taastootmise seisukohalt käituma kohe linnainimestena: palju lapsi ei lubanud perre muretseda juba esimese põlve linlaste korteritingimused. Seega pidurdas linnastumine rahvaarvu juurdekasvu.
“1922. aastal elas linnades 28 protsenti Eesti elanikest, praegu aga juba 75 protsenti,” ütles Hillar Palamets. “Ent neistki, kes praegu statistika järgi maal elavad, ei ela paljud külades, vaid linnastunud asulates, paljud aga töötavad linnades või koguni välismaal ning viibivad maakodus üsnagi episoodiliselt.”
Ennekõike inimesed
Välja surnud pole aga külaelu tänapäevalgi. Maalehe ajakirjanik Sulev Oll püüdis välja tuua need komponendid, mis küla tänapäeval koos hoiavad.
“Eeskõige hoiavad küla koos inimesed ise,” ütles Sulev Oll. “Küla elab, kui seal on inimesi, kes suudavad ettevõtmiste eestvedajaks olla, ning teisi, kes suudavad nende kõrval seista. Kindlasti peab praegusel ajal olema külas inimesi, kes suudavad projekte kirjutada.”
Eestvedajaid on Olli hinnangul praegu jäänud mõnevõrra vähemaks kui kümmekond aastat tagasi, sest tegusamad inimesed on hakanud küsima, mida nad tegemise eest vastu saavad. Ent nüüd hakkab saabuma aeg, mil tõepoolest on võimalik ka midagi vastu saada: paljud külad hakkavad nimelt pakkuma nn kogukonnateenust ja teenuse osutajatele ka tasu maksma. Näiteks võib küla projektirahaga soetada väikebussi ning palgata bussijuhi, kes eakatel inimestel hädapärased sõidud ära teha aitaks.
Küla ühendavaks teguriks võib olla ka hästi toimiv ettevõte, eriti selline, mis toitlustusteenust pakub. Oluline on see mitte sellest seisukohast, et külarahvas süüa saaks, vaid selles mõttes, et kohalikud oma põllumajandussaadusi toitlustusettevõtte kaudu turustada saaksid.
Mis hoonetesse puutub, siis külaelu toimimise seisukohalt on Olli sõnul poest, koolist ja postkontorist olulisem selline paik, kus külarahvas lihtsalt koos käia saaks. Olulised on ka kiige- ja spordiplats ning lipuväljak.
Selline ettekujutus küla koos hoidvatest teguritest on tekkinud Sulev Ollil Eesti külade ja väikelinnade liikumise Kodukant esindajatega suheldes. Samale allikale tugines ka Olli väide, et selliseid külasid, kus elu n-ö käib, on Eestis tuhatkond.
Ümbruskonna tõmbekeskus
Lisaks eelöelduile said konverentsil sõna jurist Arvo Junti, ühiskonnategelane Ants Paju, kauaaegne ajalooõpetaja Eino Veskis ja MTÜ Paduvere Talumuuseumi Selts juhataja, spordiajakirjanik Tiit Lääne, kes oli ka konverentsi korraldaja. Junti ettekanne käsitles eesti küla linnainimese pilgu läbi, Paju ettekanne eesti külast küüditatud lapse elu Siberis, Veskise ettekanne küla ajaloo uurimist nõukogude ajal ning Lääne ettekanne Paduvere küla ajalugu.
Konverents sai Tiit Lääne sõnul kokku kutsutud selleks, et märkida ära 35 aasta möödumist Paduvere talumuuseumi asutamisest. Kes oskab öelda, kas muuseumi loomise eestvedaja, kauaaegne põllumajandusjuht Heino Lääne seda ette nägi, aga talumuuseum on praegu Paduvere küla ja ümbruskonna rahva jaokski päris tugev tõmbekeskus. See on koht, kus koos olla ja oma juuri tunnetada ning kuhu külalisigi kutsuda. Nii et muuseum on aidanud kaasa sellele, et külast endast pole saanud muuseum, vaid see elab ja hingab, nagu mullu ja muistegi.
RIINA MÄGI
