Järg 19. novembril ilmunud osale
Talvel käis Matto vajadusel siloauke lahti kaevamas ja lehmade joogirennist jääd välja raiumas. Tal polnud viilida vaja, sest tal oli tükitöö. Tema tuba oli teenitud nisukotte täis ja vend saatis talle mõnikord Rootsist paki.
Eesti pered ümbruskonnas
Meie naabruses Vosnessenkos elas umbes 15 eestlast-küüditatut: Roosalud Kaareperest, Sillad Avinurmest, Kaljusted Läänemaalt, Viirad Kuremaalt. Edgar ja Lembit Viira panid seal töökorda veski. Ajamiks remontisid nad ühe utiilist saadud sisepõlemismootori. Nüüd sai hakata kohapeal jahu jahvatama.
Selle kohalike jaoks imetlusväärse töö eest olid mehed saanud autokoorma vilja. Seda räägiti meie külas, aga mina nägin neid mehi vaid ühe korra. Ühel neist olid pikad ja lokkis juuksed ja ta käis ka talvel käreda pakasega paljapäi, mis venelasi hämmastas.
Novo-Tartassis, meist umbes 13 kilomeetri kaugusel Vengerovo külje all sovhoosis oli väljasaadetud eestlasi umbes paarkümmend.
Mul ei õnnestunud seal käia, aga kuulsin, et seal elasid perekond Puusemp Kuremaalt, Sommerid Tormast, Liiased Kavastust, Annukid Tartust, Eelmäed Saadjärvelt ja veel mõned vangilaagritest asumisele saadetud: Kirss, Adams, Müür, Lukk, Lipstok.
Oli kuulda, et sovhoosides elatakse paremini, saadi ka kuigipalju rahapalka. Kolhoosides jäime tihti raha kolhoosile võlgu, saime ainult vilja.
Viivi Eelmäe oli kolme kolhoosi peale agronoom, käis ka Ignatjevkas hobuvankriga põllutöid juhendamas. Oli proovinud juurutada vaos kartuli kasvatamist, aga seda ei võetud omaks, kardeti kahjurlust!
Ta abiellus muide asumisele saadetud Erik Lipstokiga, kes oli esimese Eesti Vabariigi ajal Eesti saatkonna ametnik Leedus. See mees arreteeriti 1940. aastal, käis läbi 16 sunnitöölaagrist ja jäi ellu, sest ei pingutanud tööga suurema leivatüki pärast, vaid ajas läbi minimaalse pajukiga. Lipstok töötas geoloogide rühmas, Liias, Puusemp ja veel mõned teised olid kuuldavasti olnud sovhoosis hinnatud ehitusmehed.
Nüüd olevat tookordse numbrisovhoosi nimi Zaretšje. Sain teada, et 2010. aasta suvel oli Ene Liias sealt oma vanaema põrmu rongiga Tartusse ümbermatmiseks toonud. Teda aitas üks sugulane ja ka sõjahaudade otsija Arnold Unt.
Veel elas eestlasi rajoonikeskuses Vengerovos, mille tsaariaegne nimi oli olnud Golosadnitsa ( tõlkes paljas tagumik). Uue nime sai asula ungarlasest punakomandöri auks.
Vengerovost mäletan Leida ja Jüri Viiki Laiuselt, kes meile alati lahkelt öömaja andsid, kui Vengerovos kauem olla tuli.
Veel elas seal Helve Kasemägi oma emaga, kes olid vist Piirissaarelt pärit, Edda Okkas oma emaga, kes olid Tormast, Kuke-nimeline noormees ja veel teisigi.
Umbes 50 kilomeetrit Vengerovost põhja poole oli Romolski sovhoos nr 292, kus samuti paarkümmend eestlast elas. Käisime seal kord Väino Lindsaarega, sest seal elas leedu rahvusest kopsuarst, kes laiemalt tuntud oli, sest oskas vaid koputamise ja kuulamisega õige diagnoosi panna. Lasin ka ennast temal kuulata, kuid midagi halba ta mu tervise kohta ei öelnud.
Samas rajoonis töötas saeraami juhina Võrumaalt pärit Ain Tiganik, endine konstaabel, kellel oli naine ja väike poeg.
Meie külast 60 kilomeetri kaugusele jäi Oravka ehk Orava küla, kus elasid põhiliselt Oravalt tsaariajal välja rännanud eestlased.
Meie elu Ignatjevkas
Ei mäleta, et eestlased oleksid seal perekondlikke sündmusi tähistanud. Jõule peeti tagasihoidlikult, kuuseta, männioks ehk toodi tuppa. Pahandusi sellest kellelegi ei tulnud, pealegi tähistasid venelased oma usupühi – jõule, vastlaid, lihavõtteid – avalikult ja lärmakalt.
Meie ema oli tsaariajal koolis käinud ja oskas seetõttu veidi vene keelt, kuid asumisel oldud aastatega suurt midagi juurde ei õppinud. Meie, lapsed, hakkasime umbes pool aastat pärast kohalejõudmist vene keelest aru saama ja aasta pärast rääkima, aga aktsent muidugi jäigi külge. Meist nooremad õppisid keele paremini ära ja rääkisid seda aktsendita. Ka kodus rääkisime seal muide õega vene keeles, emaga aga eesti keeles.
Kohaliku kolhoosi ülemused suhtusid meisse üldiselt samuti nagu oma rahvasse. Vastiku iseloomuga oli ainult üks vana hallipäine brigadir Bolbot. Kui meie sealt juba läinud olime ja ta ükskord suri, polnud keegi tahtnud teda matma tulla ja omaksed olid pidanud seda kolmekesi tegema. Mulle tundus, et ta suhtus eestlastesse isegi pisut lugupidavamalt kui teistesse, tõi meist mõnda vahel eeskujuks.
Esimees Danilov oli mõnikord põikpäine, tal oli külas sugulaste näol suur toetajaskond, aga meie jaoks olid nii tema kui teine esimees talutavad. Samuti ei olnud meil arusaamatusi komandandiga.
Ka teiste kohalike elanikega ei olnud meil suuri tülisid, eks väikseid ütlemisi tuli ikka ette. Et keegi meid näiteks fašistideks oleks nimetanud, seda küll ei mäleta. Ühes tšastuškas, mida küla vahel lauldi, öeldi küll, et venelane, sakslane ja poolakas tantsivad krakovjakki, eestlane aga, nagu loll, seda ei oska. See meid küll ei häirinud.
i
JAAN PEETSALU
