Järg 12. novembril ilmunud osale
Kui olin mõne kuu koolis käinud, tulid meie külla värbajad. Pakuti, et kes läheb kolmeks aastaks Tšitaa söekaevandusse tööle, saab seejärel Eestisse tagasi. Mitmed eesti mehed ja noorukid andsid nõusoleku, mina nende hulgas. Käisime Vengerovos arstlikus komisjonis. Mulle öeldi röntgenis kohe ära, et mina ei tohi kuhugi sõita. Läksin teisel päeval asja uurima. Üks velsker vaatas tindiga joonistatud röntgenipilti ja ütles, et mul on kopsus paremal üleval auk! Olin väga masendatud, emagi arvas, et siin küll auguga kopsus kaua ei ela. Arst kirjutas mingit ravimit, neelasin seda, kooli enam ei läinud, käisin ainult metsas suusatamas. Asi oli kummaline, sest väsimust ei tundnud ma üldse.
Kolhoosi esimees kutsus mind tööle, kuid ütlesin, et mul on kopsus auk, ma ei tohi. Esimees küll ei uskunud hästi, aga lubas mul kevadeni kodus olla.
Kevadel läksin uuesti röntgenisse ja nüüd öeldi mulle, et olen terve. Küsisin, et kuhu auk jäi. Arst vaatas sügisest röntgenipilti ja ütles, et see oli tindiplekk! Et väikesed haiguskolded on olnud, aga nüüd olen terve. Tulin Vengerovost suure rõõmuga üle kevadiste lompide jalgsi koju, seljakott leivapätse täis ja üks leib käes söömiseks. Seda tulekut annab siiani mäletada, nagu tiivad oleksid kasvanud!
Vengerovost sai üsna tihti käidud leiba ostmas, ikka seljakott täis ja üks vormileib teel söömiseks, edasi-tagasi oli seda maad 15 kilomeetrit. Kui magus tundus tol ajal leib!
Kolhooside esimehed panid kaevandusse värbamise seisma, sest palju tööorjasid läheb korraga minema. Meie külast ei pääsenud Tšitaasse keegi. Sel ajal hakati juba ka kolhoose liitma. Meile tuli juurde kaks küla, Mihhailovka ja Stanislavka. Keskus jäi endiselt Ignatjevkasse.
Stanislavkas elasid põhiliselt lätlased, kelle esivanemad olid tsaari ajal Latgalest välja rännanud. Mihhailovkas elasid aga peamiselt ukrainlased, kes olid samuti kunagi oma kodumaalt välja rännanud.
Jalgrattad kui imeasjad
Sel ajal hakati külla jalgrattaid ostma. Esimese ratta ümber oli uudistajaid palju, aga sõitmisest ei tulnud küll kellelgi midagi välja. Minu ema, kes oli tol ajal 50 aastane, juhtus mööda minema ja küsis ka ratast proovida. Istus sadulasse ja sõitis, tegi külarahva imestunud pilkude all veel mitu kaheksatki. Olin oma ema üle uhke!
Minu ametiks oli hiljem kõveraks sõidetud rataste sirgeks ajamine ja selle tasuks sain ka ise sõita.
Raadioid külas ei olnud, kino näidati minu mäletamist mööda kord nädalas. Põhiliselt näidati sõjafilme venelaste võidust sakslaste üle, aga ka näiteks “Tarzani” nelja seeriat. Poisikeste hulgas oli see eriti populaarne, jäljendati tema sõjahüüdu ja hüpati puult puule. Nägime ka eesti filmi “Valgus Koordis”.
Mõnikord ka tantsiti klubis, aga peamiselt tüdrukud omavahel, keegi mängis siis karmoškat.
1955. aasta kevadel hakkasin käima aurukatla kütmiseks hagu raiumas. See katel oli kolhoosile hiljaaegu ostetud ja selle jõul töötasid veski ja saekaater.
Masinist oli August Vaino Vaimastverest, tema abiks Väino Lindsaar Urvastest. Väino oli sama aasta jaanuaris vangilaagrist vabanenud ja tuli ema juurde Ignatjevkasse elama. Peagi sain haoraiumise ametist vabaks ja mind pandi masinisti abiks, sest Väino puudus nädala töölt, ta oli ju vaba inimene.
Väino sai hiljem hoopis tasuvamat tööd, nad hakkasid koos Augustiga aurukatlale seinu ümber ja katust peale ehitama. Minagi sain nende kõrvalt palkide varamise selgeks. Katus kaeti väikeste plekkplaatidega, mis lasti mul üle värvida. See töö käis nii, et kallasin harja pealt värvi plaatidele ja ajasin allpool laiali.
Suve lõpus haigestus Vaino August, ilmselt kollatõppe, sest läks üleni kollaseks, ja suri.
Mina olin umbes kuu aega tema asemel katlamasinistiks, siis leidis kolhoosi esimees, et ma ei sobi sellele tööle, ja pani asemele oma sugulase.
Saan ametikõrgendust
Töötasin sügiskünni ajal haakijana ja kombaini põhukoguja peal. See töö oli väga tolmune. Sidusin nööri hoova külge, tõmbasin eemalt ja jäigi põhuhunnik põllule maha!
Kombaini peal töötas siis neli inimest: traktorist, kombainer, tema abi ja põhukoguja. Iseliikuvaid kombaine oli üks, sellega niideti tavaliselt põlluääred lahti.
Talvel olin tööl heinalaos. Seal tuli koormad ära kaaluda ja jälgida, et arvepidamine ligilähedaseltki klapiks. Enne mind seal töötanud Lubja Leida ütles sellest ametist lahti, et hakkavat närvidele. Mina elasin selle talve kenasti üle seal soojas putkas, puudujääkide pärast ei õiendatud.
1956. aasta kevadel määrati mind põllubrigadiri juurde arvestajana tööle. Kevadel tuli masina-traktorijaama tööd vastu võttes põllud kahemeetrise sirkliga üle mõõta. Tegin põldudest endale eskiisid. Suvel mõõtsin nööri abil üle heinakuhjad ja panin kirja põllutööd. Kuu lõpus esitasin kontorisse palgalehed, kus oli ka brigadiri allkiri. Eestlastele kirjutasin juurde mitmel lehel, et aru saada poleks, brigadirile esitasin koondarvud.
Sügisel oli juba lihtsam, sest põllud olid üle mõõdetud.
Mõnikord sain ringi liikumiseks kasutada brigadiri jalgratast ja sõitsin ka ratsa. Kui hobune korra seljast viskas, siis loobusin sellest. See oli omamoodi ilus aeg, sai palju põldudel, heinamaadel ja metsades kõndida.
Paljud eestlased olid 1956. aasta sügisel juba kodumaale pääsenud, ka meie ootasime oma järge.
Meie naabriks oli endises kontorimajas Aliide Reisenbuk. Kui üks vanem sakslanna lahkus meie külast, müüs ta oma maja Aliidele. Meie saime uued naabrid, aga kui Aliide oma poja Lembituga Severnoje rajooni elama läks, müüs ta oma väikese maja 500 rubla eest meile.
Mustlaste kodustamine
Meie asemele pandi kontorimaja ühte tuppa elama mustlased.
Umbes samal ajal anti välja määrus, et ka mustlased peavad paikseiks jääma ja tööle hakkama. Nii tegidki nende mehed iga päev usinalt kaks tundi tööd ja siis istusid maha ja oli selleks päevaks kõik. Nemad ei osanud veel teiste moodi töölt viilida ja mul kästi neile vähem tööpäevi kirja panna.
Õhtuti tegid mustlased ahjuleele väikese lõkke, tinistasid balalaikat, laulsid ja jõid odekolonni. Naised saadeti küla peale ennustama. Lugeda nad ei mõistnud ja ilmselt ei tundnud ka kalendrit. Küsisid ikka, millal kevad tuleb. Väga raske oli neile seda selgeks teha.
Kui kevad tuli, lahkusid nad teadmata suunas.
Selles omas majakeses pidasime ka kanu. Suvel olid nad väljas aias, talvel hoidsime neid seinaäärsete pinkide all, kuhu oli pulkadest võre ette tehtud. Majapidamise juures oli ka laut ja pidasime siga ja lehma.
Jõu- ja töömees Raigastverest
Raigastverest Kõlu talust pärit Eduard Matto oli küüditamise ajal 60 aastane, aga tal oli veel ka Siberis suur jõud. Ta kaevas näiteks nelja päevaga valmis suure siloaugu. Teda viidi ka naaberkolhoosidesse siloauke kaevama ja katusemättaid lööma.
Ta lõi neid mättaid nii kolhoosile kui eraisikutele. Ikka täisnurkse varrega labidaga kolm lööki ja siis tõmbega mätas selili.
Varsti sai Mattol meie kolhoosis töö otsa, siis viidi teda naaberkolhoosidesse siloauke keavama ja mättaid lööma. Ta töötas suvel palja ülakehaga, puuoksad püksivärvli vahele torgatud, et sääski peletada. Suitsu polevat ta kunagi teinud ja ei võtnud ka viina. Kohalikud kutsusid teda sammuvaks ekskavaatoriks.
Talvel käis ta vajadusel siloauke lahti kaevamas ja lehmade joogirennist jääd välja raiumas. Mattol polnud viilida vaja, sest tal oli tükitöö. Tema tuba oli teenitud nisukotte täis ja vend saatis talle mõnikord Rootsist paki.
Eesti pered ümbruskonnas
Meie naabruses Vosnessenkos elas umbes 15 eestlast-küüditatut: Roosalud Kaareperest, Sillad Avinurmest, Kaljusted Läänemaalt, Viirad Kuremaalt. Edgar ja Lembit Viira panid seal töökorda veski. Ajamiks tegid nad korda ühe utiilist saadud sisepõlemismootori. Nüüd sai hakata kohapeal jahu jahvatama.
Selle kohalike jaoks imetlusväärse töö eest olid nad saanud autokoorma vilja. Seda räägiti meie külas, aga mina nägin neid mehi vaid ühe korra. Ühel neist olid pikad ja lokkis juuksed ja ta käis ka talvel käreda pakasega paljapäi, mis venelasi hämmastas.
Novo-Tartassis, meist umbes 13 kilomeetri kaugusel, Vengerovo külje all sovhoosis oli väljasaadetud eestlasi umbes paarkümmend.
Mul ei õnnestunud seal käia, aga kuulsin, et seal elasid perekond Puusemp Kuremaalt, Sommerid Tormast, Liiased Kavastust, Annukid Tartust, Eelmäed Saadjärvelt ja veel mõned vangilaagritest asumisele saadetud: Kirss, Adams, Müür, Lukk, Lipstok.
Oli kuulda, et sovhoosides elatakse paremini, saadi ka kuigipalju rahapalka. Kolhoosides jäime tihti raha kolhoosile võlgu, saime ainult vilja.
Viivi Eelmäe oli kolme kolhoosi peale agronoom, käis ka Ignatjevkas hobuvankriga põllutöid juhendamas. Oli proovinud juurutada vaos kartuli kasvatamist, aga seda ei võetud omaks, kardeti kahjurlust!
Ta abiellus muide asumisele saadetud Erik Lipstokiga, kes oli esimese Eesti Vabariigi ajal Eesti saatkonna ametnik.Leedus. See mees arreteeriti 1940. aastal, käis läbi 16 sunnitöölaagrist ja jäi ellu, sest ei pingutanud tööga suurema leivatüki pärast, vaid ajas läbi minimaalse pajukiga. Lipstok töötas geoloogide rühmas, Liias, Puusemp ja veel mõned teised olid kuuldavasti olnud sovhoosis hinnatud ehitusmehed.
Nüüd olevat tookordse numbrisovhoosi nimi Zaretšje. Sain teada, et 2010. aasta suvel oli Ene Liias sealt oma vanaema põrmu rongiga Tartusse ümbermatmiseks toonud. Teda aitas üks sugulane ja ka sõjahaudade otsija Arnold Unt.
Veel elas eestlasi rajoonikeskuses Vengerovos, mille tsaariaegne nimi oli olnud Golosadnitsa (paljas tagumik). Uue nime sai asula ungarlasest punakomandöri auks.
Vengerovost mäletan Leida ja Jüri Viiki Laiuselt, kes meile alati lahkelt öömaja andsid, kui Vengerovos kauem olla tuli.
Veel elas seal Helve Kasemägi oma emaga, kes olid vist Piirissaarelt pärit, Edda Okkas oma emaga, kes olid Tormast, Kuke-nimeline noormees ja veel teisigi.
Umbes 50 kilomeetrit Vengerovost põhja poole oli Romolski sovhoos nr 292, kus samuti paarkümmend eestlast elas. Käisime seal kord Väino Lindsaarega, sest seal elas leedu rahvusest kopsuarst, kes laiemalt tuntud oli, sest oskas vaid koputamise ja kuulamisega õige diagnoosi panna. Lasin ka ennast temal kuulata, kuid midagi halba ta mu tervise kohta ei öelnud.
Samas rajoonis töötas saeraami juhina Võrumaalt pärit Ain Tiganik, endine konstaabel, kellel oli naine ja väike poeg.
Meie külast 60 kilomeetri kaugusele jäi Oravka ehk Orava küla, kus elasid põhiliselt Oravalt tsaariajal välja rännanud eestlased.
Eestlaste elu Ignatjevkas
Ei mäleta, et eestlased oleksid seal perekondlikke sündmusi tähistanud. Jõule peeti tagasihoidlikult, kuuseta, männioks ehk toodi tuppa. Pahandusi sellest kellelegi ei tulnud, pealegi tähistasid venelased oma usupühi – jõule, vastlaid, lihavõtteid – avalikult ja lärmakalt..
Meie ema oli tsaariajal koolis käinud ja oskas seetõttu veidi vene keelt, kuid asumisel oldud aastatega suurt midagi juurde ei õppinud. Meie, lapsed, hakkasime umbes pool aastat pärast kohalejõudmist vene keelest aru saama ja aasta pärast rääkima, aga aktsent muidugi jäigi külge. Meist nooremad õppisid keele paremini ära ja rääkisid seda aktsendita. Ka kodus rääkisime seal muide õega vene keeles, emaga aga eesti keeles.
Kohaliku kolhoosi ülemused suhtusid meisse üldiselt samuti nagu oma rahvasse. Vastiku iseloomuga oli ainult üks vana hallipäine brigadir Bolbot. Kui meie sealt juba läinud olime ja ta ükskord suri, polnud keegi tahtnd teda matma tulla ja omaksed olid pidanud seda kolmekesi tegema. Mulle tundus, et ta suhtus eestlastesse isegi pisut lugupidavamalt kui teistesse, tõi meist mõnda vahel eeskujuks.
Esimees Danilov oli mõnikord põikpäine, tal oli külas sugulaste näol suur toetajaskond, aga meie jaoks olid nii tema kui teine esimees talutavad. Samuti ei olnud meil arusaamatusi komandandiga.
Ka teiste kohalike elanikega ei olnud meil suuri tülisid, eks väikseid ütlemisi tuli ikka ette. Et keegi meid näiteks fašistideks oleks nimetanud, seda küll ei mäleta. Ühes tšastuškas, mida küla vahel lauldi, öeldi küll, et venelane, sakslane ja poolakas tantsivad krakovjakki, eestlane aga, nagu loll, seda ei oska. See meid küll ei häirinud.
Kohalike kommetest
Kohalikud venelased olid enamasti tsaariajal välja saadetud kurjategijate järeltulijad, kuid üksteise tagant ei varastatud, küll aga kolhoosi tagant. Nad ei olnud ka ülemustele nii kuulekad kui eestlased. Venelaste suhtlemine käis umbes nii, et laenati pada või panni, aga tagasi enam ei toodud, tuli ise järele minna. Küsiti ka raga võlgu, laenati kleiti guljanjele minekuks jne. Eestlastele selline asi ei meeldinud.
Guljanje tähendas mööda külatünavat jalutamist. Lauldi ja mängis ka karmoška. Koos hakati elama ilma registreerimata, sest siis sai vallasema toetust, kui laps sündis. See raha oli küll väike. Kui omavahel ei sobitud, mindi rahumeelselt lahku. Külas viina ei liikunud, mis tülisid oleks tekitanud, sest pulmadeks tehtud praska joodi kohe ära ja rohkem ei raatsitud selleks leivavilja raisata.
Kõik pered pidasid ühte lehma ja kanu, mõnel oli ka lammas või siga. Suvel mööda küla hulkuval seal olid puust rangid kaelas, et ta aiaaukudest sisse murda ei saaks. Lehm oli pere tähtsaim toitja, temale paluti kõigevägevamalt tervist. Kui leiba polnud, aitasid kartul ja piim hinge sees hoida.
i
JAAN PEETSALU
