Jätkame Jaan Peetsalu Siberi-mälestuste avaldamist. Tänane on järg 16. aprillil ilmunud osale.
Aiamaa oli mitme majapidamise kaupa lattidest või vitstest punutud aiaga ümbritsetud. Kasvatati kartulit, peete, kapsaid, kõrvitsaid.
Käimlaid ei olnud, asjale käidi lauta või lauda taha.
Maju köeti haava-, aga peamiselt siiski kasepuudega. Lõunapoolsetes steppides, kus metsa polnud, köeti kuivatatud lehmasõnnikuga.
Suviti, kui sooja polnud vaja, köeti ahje söögi tegemiseks kasehagudega. Ruumide valgustamiseks olid petroolilambid, elektrit ei olnud.
Külas oli 60-70 maja. Meie külas oli pood ehk lavka, kust küll midagi eriti osta polnud, isegi viina mitte. Oli ka piima vastuvõtupunkt ja neljaklassiline kool.
Piima vastuvõtjana töötas üks pikka kasvu naine, kelle nimi oli Havojarova ehk Haavajärv. Ta oli pärit 60 kaugusel asunud eesti külast, kuhu tema esivanemad kord välja rännanud olid. Küla nimi oli Oravka, sest välja oli rännatud Setumaalt Oravalt. See naine eesti keelt ei rääkinud, aga aru sai.
Iga lehma pealt oli ette nähtud piimanorm, mis kokkuostu anda tuli. Lõssi anti tagasi ka, aga läbi aetud koor viidi igal varahommikul 9-10 km kaugusele Vasnessenka külla. Sinna viidi ja sealt toodi ka post. Meie esimeste asumiseaastate kõige oodatum inimene oli posti toov naisterahvas. Oodati kirja, pakki või panderolli kodumaalt.
Mõne üksiku maja juures oli ka saun. Meil õnnestus selle kaheksa aasta jooksul käia ehk 3-4 korda Jakovlevide pool saunas. Suvel pesime ennast jões, talvel tuli läbi ajada veekausiga.
Viljakas, kuid lage maa
Majade ümbrus oli lagedavõitu, ei kasvanud marjapõõsaid ega ilupuid. Ühel aiamaal õitses kevaditi toominga taoline põõsas. Muld oli seal väga viljakas, sõnnikut ei vajanud. Teraviljadest kasvatati nisu, vähem ka rukist. Ka oli põldudel hernest ja päevalille. Suved olid väga põuased, aga kui kevadel korragi vihma sadas, võis sügisel head nisusaaki oodata. Seepärast vaalutati talvel traktoritega põllul lund, et tormid seda sealt ära ei viiks ja kevadel muld rohkem niiskust saaks.
Mäletan, et küla taha kasemetsa alla ehitati kanala. Varsti hakkas mets kanasõnniku tõttu kuivama.
1953. aastal ehitati klubihoone ja kontor, selle töö tegid põhiliselt eestlased ja töid juhatas Johannes Isotamm. Esmakordselt küla ajaloos oli majal ka vundament, see tehti püstpakkudest. Klubis näidati filme ja tantsiti pärast seda. Tantsisid peamiselt tüdrukud omavahel ja tantsud olid venepärased.
Klubi juhatajaks tuli 1953. aastal Vengerovost Helve Kasemägi. Ta pani noortega isetegevuse käima.
Vene tüdrukute hulgas oli väga hinnatud leedu noormees Vitautas, kes laulis, ning lätlane Stasis, kes mängis bajaani. Mõlemad olid vangilaagrist asumisele saadetud. Stasis võlus ära kolhoosiesimehe tütre Ljuba, kuid siis sai ta vabaks. Ei aidanud Ljuba palved ega tema isa rahakott — Stasis sõitis kodumaale.
Ignatjevka neljaklassilises koolis oli ainult üks klassiruum. Hommikupoole õppisid seal esimese ja kolmanda klassi õpilased, õhtupoolikul teine ja neljas klass.
Teisel pool Omi jõge, 1,5 km kaugusel oli Sibirtsevo küla. Seal oli seitsmeklassiline kool, külanõukogu, velskripunkt. Oli olnud ka kirik, mis oli muudetud laoks. Kahe küla vahel lagedal alal seisis pukktuulik, mis harva töötas.
Esimesel suvel ja sügisel töötas meie ema põllutöölisena, kuigi palk ehk normipäevatasu oli seal väiksem kui farmis. Nii tegid ka teised eesti naised. Ei tahetud end farmiga siduda, sest loodeti peagi koju saada.
Suvel niideti käsitsi vikatitega siloks heina, sügisel aeti käsitsi ringi viljatuulamismasinat. Sealt toodi salaja kotikestega põues, kalosside sees või taskutes teri kaasa. Õhtuti jahvatasime need käsikiviga kaks korda läbi, et jahu saada. Kalmõkid, kes härgadega vilja vedasid, “virutasid” vilja lausa kottidega. Nad olid väga üksmeelne rahvas ja üksteist ei reetnud.
“Virutamise” õppisime seal kõik ära, et ellu jääda, ja see viga jäigi meile kõigile alatiseks külge.
Kalossi eest arestimajja
Kord 1949. aasta suvel kutsus kolhoosi esimees Danilov Martinsoni Leida kontorisse ja küsis, miks ta oma 16-aastast poega tööle ei luba. Leida oli visanud katkise kalossi oma jalast esimehe lauale ja öelnud, et mul pole endalgi midagi jalga panna, kuidas ma poisi paljajalu tööle saadan.
Selle teo eest määrati talle viis päeva aresti Vengerovo julgeolekumajas. Seal oli Leida iga päev paar tundi julgeolekumeestele küttepuid saaginud, ülejäänud aja kiibitsenud nende võrkpallitogimist. Ta oli ka saanud nende köögist nii hästi süüa, et kui lõpuks koju tuli, tõi pojalegi rätiku sees saia ja suhkrut.
Hiljem provotseeris nii mõnigi esimehega sõnavahetust, et kah aresti saadetaks, aga seda enam ei juhtunud.
Kui Leida ära oli, saadeti tema poeg Martin ikka tööle — härgadega heinasaade kokku vedama, nii et ise istus härja seljas. See töö istus poisile eriti hästi, sest tal oli kõlav hääl “mattide” hüüdmiseks, mida härjad vist rohkem kartsid kui vitsa.
Et põllumaa oli viljakas ja väetamist ei vajanud, tehti sõnnikust ja savist algelisi telliseid.
Ka selle töö peal olid eesti naised, ajades savi sõtkuvat härga ringi. Savipätsid kuivatati päikese käes ja neist laoti hiljem vedela savi abil seina.
Eriti rikkalik nisuaasta
Kui vilja sees palju umbrohtu oli, saadeti lapsed suvel ohakaid torkima. Seda tööd tegin ka ise.
Sügisel toodi Vosnessenko masina-traktorijaamast linttraktorid ja järelveetavad kombainid, millel järel põhukogujad. Nii koristati nisupõllud. Väikseim põld oli 9, suurim 130 hektarit. Vilja veeti esimestel aastatel härgadega, hiljem autodega. Laoplatsil mahtus ainult väike osa viljast varju alla. See aeti tuulamis-sorteerimismasinast läbi (selle tegi korda Isotamm). Vihma tuli harva, tera oli kuiv, see laaditi autokasti ja läks otse Tsanõ jaama elevaatorisse. Kui vili liiga niiske oli, saadeti koorem tagasi ja see tuli üle kuivatada. Kui normivili viidud, pandi seeme aita ja ülejääk jagati kolhoosnikele normipäevade tasuks.
1949. aasta sügisel anti avansina normipäeva peale kolm kilo vilja, sealhulgas veidi herneid.
Hiljem minu mäletamist mööda nii rikkalikku viljasaaki ei olnud.
i
JAAN PEETSALU
