Lõpmatu film. Film, mis mulle endalegi üha enam meeldima hakkab. Saan olla ise peanäitlejast režissöörini. Põnev on. Lõppu ei tea… Isegi ei mõtle veel mingile lõpule. Iga päev on justkui uus võttepäev. Uus väljakutse,“ nii kirjutab oma raamatus „Kohvi jalaga, palun …“ Tiia Järvpõld.
Tiia oli külas Puurmani raamatukogus tutvustamas ja üles seadmas oma 69. näitust maalidest.
Meie raamatukogus on 28 maali, osa tema töödest asuvad Raplas. Kohvilaua taga sai ka juttu aetud. Tiia on ääretult vitaalne ja elurõõmus naine. Naine, kes ei anna kergelt alla, on huvitatud kõigest ja julgeb oma unistused teoks teha. Kui ta oma tegemistest ja toimetamistest jutustas, siis silmad särasid ja suu oli naerul.
Tiia on 1. septembrist 2007 Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu stipendiaat.
Selleks, et olla ühingu liige, on vaja teha palju tööd. Selle tõestuseks on vaja saata aruanne oma tegemistest Šveitsi peakorterisse. Peab olema igati aktiivne, korraldama näituseid, korraldama töötubasid, koolitusi ja ette näitama 5 maali, mis aasta jooksul valminud.
Tema näituseid on olnud väga paljudes kohtades üle riigi. Tiia enda meelest oli kõige toredam ja meeldejäävam näitus Kihnu saarel.
Samuti korraldab ta õpitubasid koolides, kirjutab raamatuid, luuletusi (sahtlisse), blogib, osaleb psühhodraama grupis.
2020. aastal sai teoks üks suur unistus – langevarjuhüpe, mis Tiia arvates oli üli-väga-lahe. Juba on mõttes järgmine suur seiklus – lend kuumaõhupalliga. Tiia ise ütleb, et kardab kohutavalt kõrgust.
Peale selle on tal väike aed, kus kasvatab veidi maitserohelist ja lilli.
Lõpetan Tiia raamatust sõnadega „Ikka ja jälle avastan uusi asju, mida jalgadega teha – kuigi olen daam oma parimates aastates. Ja ma arvan, et mitte ükski rehabilitatsiooniplaan poleks suutnud minust nii hakkajat inimest kasvatada. Pool elu on läbi pisarate ja naeruga ära elatud ning võin julgelt öelda: õnn on olla õnnelik!“
Ootame teid külla Puurmani raamatukokku huvitavat näitust vaatama.
PUURMANI RAAMATUKOGU
