Kuna valimiste järel on juhterakond nõrgemad koalitsioonikaaslased oma käpa alla surunud ? piltlikult öeldes saanud valitsuse tasandil enamusaktsiad oma kontrolli alla ?, võib ju suuraktsionär teha, mida tahab. Esimene pääsuke majandusvaldkonna jõulisel politiseerimisel on soov luua reformisõbralikule kapitalile juurdepääs Eesti metsanduse hästihoitud varudele.
Esimene samm sellel teel astuti siis, kui keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsleriks pandi Reformierakonnale truu tegelane. Vähe. Liiga vähe, ütleb enamusaktsionär. Siililegi on selge, et mis tahes tootmises võib võimsuse komistuskiviks saada kogu protsessi kõige nõrgem lüli, pingutatagu mujal nii palju kui kulub. Tähendab, kõigepealt tuleb see nõrgim lüli üles leida. Otsiti ja leitigi ? mingi riiklik allasutus pidurdab reformi edukat arengut. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Pädevus ja lojaalsusLahendust nähti selles, et Eesti suurima loodusressursi, metsa majandamisega tegeleval asutusel peavad olema pädevad (loe: lojaalsed) juhtorganid. Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) nõukogusse kuuluvad Riigikogu esindajad, rahandus- ja majandusministeeriumi esindaja, kaks inimest keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul. Neist kolmest ühte võib tõesti asjatundjaks pidada, teda teab iga metsandusega kokku puutunud inimene, kuid hämmastust tekitab tõik, et kahest staa?ikast parteisõdurist, pedagoogist ja ökonomistist on üleöö saanud metsandusspetsialistid. Ja sellele, pehmelt öeldes, niigi magedale loole paneb krooni pähe asjaolu, et ühe neist kahest valis RMK nõukogu isegi esimeheks! Niisugune ametipost eeldab ju tippteadmisi metsast ja keskkonnast üldse, lisaks kogemusi. Kahjuks ei ole uue esimehe vastavatest teadmistest ja oskustest keegi varem midagi kuulnud. Palju õnne Eesti metsandusele!
Jätkusuutlikkus ja kasumOmeti oli sellestki vähe, miski segas veel enamusaktsionäri tahte läbisurumist ?aktsiaseltsis? Keskkonnaministeerium. Ootamatult ilmnes, et tütarettevõte, mille ülesanne on tagada Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkus, mitte teenida kasumit, ei teenigi nii palju pappi, kui aktsionärid oma investeeringute tootlikkuseks ennustasid või lootsid. Nõukogule tehti ülesandeks leida uus ja reformimeelsem tegevjuht, kes saaks inimkeeli aru, et riigimetsa majandamise mõte pole metsa hoidmises järgmiste põlvede tarbeks, vaid selles, et aktsionär ei peaks nelja aasta pärast hakkama omakapitali vähendama.
Mõeldud ? tehtud. Põhjenduseks saab ju alati tuua selle, et tegevjuht ei saa hakkama ülesannetega, mida, muide, keegi pole talle ülesandeks pannud. Aga see selleks. Ja veelgi kõnekam on siinkohal see, et vabastatud juhile makstakse kopsakas lahkumisraha, kuna tema töös ei leitud ühtki apsakat, mille tõttu saaks inimese vallandada. Nõukogu esinaise ?pädevust? ilmestab seegi, et tegevjuhi töö hindamiseks vaadati “auditi? tulemusi, kuid hiljem selgus, et nõukogu juht polnud seda näinudki …
Mis teha, pronksiöö sündmuste järelkajana on Venemaa puidu import järsult pidurdunud ja Eesti tootjad seisavad silmitsi lahendamist ootavate tarneprobleemidega. Samas, minu lapsed pole küll süüdi selles, et saetööstused on üle investeerinud ja toorainepuuduse tõttu ähvardab neid nüüd kriis. Üleraide planeerimisega saaks nende muret vaid ajutiselt leevendada, aga kuidas edasi? Tänaseid probleeme ei tohi lahendada tulevaste põlvede arvelt.
KAJAR LEMBER,
Rahvaliidu peasekretär
