Leo Nilbe, ehitaja Järva-Jaanist:
“Jõgeva ja kogu maakonnaga on mul õige tihedad sidemed. Alles hiljaaegu tegin siin tellimustööd: poeg töötab Elionis ja paigaldas siin suurtesse majadesse interneti püsiühendust, mina aitasin juhtmete jaoks seintesse auke puurida. Söömas käisime alati spordikeskuses, seal on mõnus kohvik ja teenindajateks toredad noorikud. Esimest korda käisin Jõgeval üle kolmekümne aasta tagasi, siis abiellus mu tütar siitkandi mehega. Jõgeva on vahepeal ikka kõvasti kasvanud ja on juba ilusa linna moodi. Raamatupood on teil linnas küll kadunud, kuid sellest pisikeses putkast leidsin rohkem kaupa kui mõnest suurema linna poest. Endiselt kena on ka Jõgeva alevik, kus elab mu hea sõber Ako, kelle juurde tulingi külla.”
Eri Pisarev, majandusjuhataja Viljandist:
“Esmalt seostub mul Jõgevaga kaks nime: Betti Alver ja Alo Mattiisen ning nendega seotud kultuurisündmused. Alveri päevadel olen käinud juba kolm aastat ja korralduslikult on see festival väga heal tasemel. Selle kava on niivõrd tihe ja huvitav, et nendel päevadel istun kogu aeg saalis ja pole olnud mul aega minna poodi süüagi ostma, linna vaatamisest rääkimata. Olen saanud siit niivõrd palju häid emotsioone, mis annavad jõudu veel pikaks ajaks. Mu vanemad elavad Kohtla-Järvel ja olen sinna sõidul trehvanud Jõgevale üsna tihti. Mitmel korral oleme käinud ka roosiaias oma iluaeda istikuid toomas. Jõgevamaal elab mul mitu tuttavat ja sõpra, eks suvel tulen siia pisut kauemaks ja saan Vooremaaga rohkem tuttavaks.”
Andres Linnupuu, õpetaja Viljandist:
“Ise olen Mulgimaa mees, kuid mu naine on siit pärit ja temapoolsed sugulased elavad Jõgeva lähedal. Kunagi oli küll tunne, et see Jõgeva on üks jumalast mahajäetud koht, kuid kui siin mõnda aega oled, siis näed, kuidas elu liigub paremuse poole. On näha, et siin on midagi toimunud: linnas ehitatakse ja remonditakse, käiakse rohkem kultuurikeskuses ja üritustel. Päris armas kohake, kus inimesed on muutunud pisut rõõmsamaks. Eks kõik algabki inimeste heaolust – tühja suuga inimene on ju tige. Olen linnas ja Siimustis ka öösiti käinud ja minu arvates on siin elu turvaline. Purjus inimesi kohtab ka varasemast vähem. Mulle meeldib olla looduses ja Jõgeva lähedal asuv Kassinurme on selleks väga ilus ja hea koht.”
Alari Kask, autojuht Tartust:
“Jõgeva maakonnaga on nii palju seost, et peaaegu iga päev vean siia toidukaupa. Põltsamaale, Jõgevale, Mustveesse, Tormasse ja teistessegi väikestesse kohtadesse. Jõgevamaa teed ja poed on saanud päris tuttavaks, kuid siinseid vaatamisväärsusi ei tea ma kuigi hästi. Elistvere loomapargis ja Saadjärve ääres oleme perega õige mitu korda käinud, Laiuse lossivaremed on samuti tuttavad. Kui raadiost või telekast tuleb mõni lugu Jõgevamaast, eks siis jään ikka rohkem kuulama ja vaatama, ikkagi tuttavaks saanud kant. Teed ja tänavad on läinud siin viimastel aastatel ka paremaks ja Piibe maantee kohta võib vaid kiidusõnu öelda. Liikluskultuur on siin parem kui Tartus või teistes suuremates linnades. Autojuhid on siin viisakamad ja tähelepanelikumad ning lasevad suurel kaubaautol manööverdada.”
Vassili Rõbtsev, ekskavaatorijuht Narvast:
“Minu jaoks on see võõras kant. Ehitame Jõgevale uue poe ja siis sõidame jälle kuhugi edasi. Eelmine ehitus oli meil Põltsamaal, aga ega sealgi polnud aega ringi kolada. Siin kõnnib ringi palju ilusaid naisi, eriti suvel Põltsamaal, kuid mis teha, töö hommikust õhtu pimedani ja naisi näed vaid juhikabiinist. Õhtul lippame poest toidukraami ostma ja kõnnime linnast välja võõrastemajja Hämarik. Paistab, et Jõgeva on väike ja normaalne linn, poed ja kõik on olemas, müüjad on lahked ja räägivad küllaltki hästi ka vene keelt, kuid miks teil siin linnaliini busse ei ole? Siin näeb hotellis televiisorist ainult Eesti kanaleid. Kuid meil on kaasas videokassetid ja vaatame neid, kuni uni tuleb. Nädalavahetuseks sõidame Narva, see linn on siiski kodusem.”
Liina Joonas, X klassi õpilane Tallinnast:
“Vanavanemad elavad nüüd Põltsamaal. Vanaisa oli siin noorena elanud ja paar aastat tagasi tahtis ta tulla suurest linnast oma lapsepõlvekohta tagasi. Põltsamaa on mulle päris tuttav, ilus loss on seal, kuid ma ei kujuta ette, et peaksin sellises linnas kogu aeg elama. Minu jaoks on see liiga vaikne koht, ma lihtsalt pole sihuke väikelinna inimene. Jõgeval olen esimest korda, mul on siin kaks sõbrannat, kellega sain tuttavaks üleriigilises lastekooris laulmise ajal. Oleme jooksnud juba kõik second handi poed läbi ja mind pani imestama, kui palju on selles pisikeses linnas selliseid kaltsukaid. Meil Tallinnas on jäänud neid nii väheseks, et enam nagu polegi.”
ARDI KIVIMETS
