Miks on male populaarsus langenud?

Paljud malehuvilised, eriti vanemaealised, on seda küsimust mulle kui vanale maleveteranile esitanud. Sellele vastamiseks peab valgustama malemängu allakäiku kogu vabariigi ulatuses, sealhulgas ka Jõgevamaal.


Kõigepealt tuleb teadvustada, et malel on põhiliselt neli liiki. Esiteks tavamale, kui kahe tunni jooksul peab mängijatel olema sooritatud 40 käiku. Siis partii tavaliselt katkestatakse, kus üks mängijatest teeb salakäigu ümbrikku kohtunikule, kes selle mängu jätkamisel avab.

Välkmale, kus partii kestvuseks on mõlemal mängijal viis minutit. Siis kirimale, mida mängitakse kirja teel. Ja lõpuks kiirmale, kus mõtlemisajaks on mängijal 15–60 minutit.

Male kui propagandavahend

On veel ka uusim male, kus vigurite ümberpaigutusega sünkroonselt vastaste omadega tekib 960 erineva algusega varianti. Seda ideed esitles esimesena maailmameister Robert Fischer 1996 Buenos Aireses. Siin pole avanguteooriat ega arvutiabi, vaid juba esimest käigust peale peab mängija ise mõtlema hakkama.

Eesti maletaja Aleksandr Volodin on seda propageerinud ka meil, kuid ta arvab siiski, et traditsiooniline tavamale ei kao kuhugi ja uus male – 960 ehk Fischeri male võib olla tuleviku muusika.

Paljud maletajad veel mäletavad nõukogude spordisüsteemi, mil NSV Liit lausa soosis malet, nähes selles oma prestiižile kasulikku spordiala. Male kujunes seega parimaks propagandavahendiks kogu maailmale. Peaaegu kõikides asutustes ja majandites toimusid võistlused. Viidi läbi nendevahelisi matškohtumisi. Tihti kestsid maleturniirid mitu päeva, sest mängiti tavaliselt tavamale süsteemis. Lähetatav asutus või spordiorgan vormistas komandeeringu, garanteerides töötasu säilimise. Võistluste korraldaja aga kindlustas võistlejad toidu ja majutusega. Uute talentide avastamiseks oli vaja massilist maletegevust kogu NSV Liidu ulatuses.

Moskvas oldi seisukohal, et nõukogude maletajad pidid olema kõige tugevamad maailmas ja nad seda ka olid, mida tõendas malematš NSV Liidu ja maailma koondise vahel 1970. aastal, kus mängiti kümnel laual neli ringi ja saavutati võit 20,5:19,5. Siin ei saa märkimata jätta Paul Kerest, kes päästis NSV Liidu maleau, olles parim nõukogude maletaja, võites Jugoslaavia suuurmeistrit Borislav Ivkovi tulemusega 3:1.

Kõik muutus pärast NSV Liidu lagunemist 1991. See riigikorra muudatus põhjustas tavamale hääbumise ja kiirmale kasvu. Sama toimub ka Eestis, kus nii riik kui ka asutused ja firmad enam sporti ei rahasta ega võimalda oma ruume lauamängude läbiviimiseks. Isegi iga-aastased rahvusvahelised Tallinna maleturniirid viiakse läbi kiirmales, mis Kerese aegadel oleksid olnud mõeldamatud.

Väljaõpet Jõgeval ei toimu

Mis puudutab maletegevust Jõgevamaal, siis tuleb kahetsusega mainida, et see puudub või on väga madalal tasemel. Jõgeval, mis oli aastatel 1960–1980 rajoonina tugev malekants, ei toimu male väljaõpet. Küsimärgi all on ka Põltsamaa 2.–6. klasside maleõpe, mis sai alguse 2013. aastal. Siiani pole sealt sirgunud ühtegi malehuvilist noort. Tõsi, mõned aastad tagasi pakkusid kaks gümnasisti tugevat konkurentsi linna maletajatele, kuid nemad olid saanud oma male algteadmised Kirivere koolist. Seal oli neile selgeks tehtud malelaua tsentri tähtsus ja mõningate avangute ideed, mida nad gümnaasiumi jooksul iseseisvalt malekirjanduse kaudu täiendasid. Tubli töö tulemusena esindas üks neist Põltsamaa koondist võistlustel ja saavutas kiirpartiis viigi mitmekordse Eesti meistri Hillar Kärneriga.

Siinjuures ei saa süüdistada Põltsamaa kooli maleõpetajaid ja juhendajaid – gümnaasiumi õppeala juhatajat Riina Valdmetsa ega pikapäeva õpetajat Maire Haava, kes ka ise enda sõnade järgi õppisid malekäike 2013. aastal. Samal aastal liitus PÜG malehariduse tegeleva rahvusvahelise fondi Kasparov Chess Foundation programmiga „Male koolidesse“.

Siin tuleb au anda juhendajale Maire Haavale, kes iga-aastastes malelaagrites, tema oma sõnade põhjal, teevad ka muid mänge ja nippe. See on väga hea, et lastel oleks tegevust oma vaba aja veetmiseks. Malest on aga asi kaugel. Hiljuti mängisid linna maletajad kolmel laual nende noortega. Kes malest veidi teab, saab aru, kui ütlen, et noormängija (kui võib nii nimetada) jõudis mustade malenditega kolme käiguga lipuga väljale e6, sulgedes oma odade diagonaalid ja ka tsentri etturi e7 liikumise. See ei tee au sugugi noormehele, kes on viis aastat kooli maletundides õppinud.

Tuleb esiteks märkida, et avang on sama oluline kui vundament majale. Seejuures peab tekkima mingi mänguplaan, mille kohta on suurmeister Keres öelnud: „Ka halb plaan on parem kui plaanitu mäng“.

Elu on näidanud, et ca 100 õpilasest koorub välja 5–6, kellel on püsivust mõelda malepartii mängimisel. Esimene asi on õpetajatel õpetada mõtlemist, mitte mängida kelladega välk- või kiirmalet. Öeldakse, et kes male mängimisel „tukkuma“ jääb, sellest saab maletaja. Õpetaja peab innustama, kas või meelitama oma kasvandikke iseseisvale tööle kodus ja seda malekirjanduse kaudu avangute õppimisel. Juba teatud taseme saavutamisel on vajalik ja peabki kasutama arvutiprogramme, valides sealt oma vastaseks suurmeistrid.

Iseseisva töö näite võin tuua oma kooliajast. Kui 1947. aastal astusin Põltsamaa Keskkooli 8. klassi, tundsin vaevalt male käike. Klassi esivõistlustelt said parimad edasi kooli esivõistlustele. Mul sinna asja polnud. Tehes suvel tublisti tööd male alal, pääsesin järgmisel aastal juba keskkooli esivõistlustele. Samasugust tööd tegid ka teised malehuvilised poisid, kuigi malekirjandus oli suur defitsiit. Mulle meenub, kui ühel poisil tehti kodus remonti ja tapeeti vahetades tuli makulatuurilt välja vana malenurk. Nii saime kõik sellest osa. Peagi lahkusid malepoisid TRÜ-sse, TPI-sse ja EPA-sse. Kõigist neist peeti seal lugu kui tugevatest I järgu maletajatest, kes hoidsid kõrgel oma õppeasutuse maleau.

Jõgeval kabe au sees

Muide, sellel ajal mängiti nii väiksematel kui ka suurematel turniiridel alati tavamale kohaselt. Mul on kladestatud aastate lõikes oma partiide protokollid alates 1947 kuni 1989. aastani, mil toimusid ka viimased Põltsamaa linna ja ümbruskonna esivõistlused males.

Peab märkima sedagi, et nii malel kui ka teistel spordialadel on vajalik eestvedajaid, oma ala entusiaste. Hea näite võib tuua jälle minevikust kui Jõgeva Keskkoolis töötas eesti keele ja kirjanduse õpetajana Kaarel Hermlin (1905–1960). Oma suure malearmastuse, tahte ja entusiasmiga oskas ta tõmmata male juurde paljusid noori, aga meelitada vanu maleharrastusele. Eeskätt said tugevad maletajad ta poegadest. Võib öelda, et Kaarel Hermlin pani aluse malele Jõgevamaal, kust paljude aastate jooksul on sirgunud tugevaid maletajaid, nagu meistersportlane Hugo Päären, meistrikandidaadid Valdur Tiit, Toivo Lukats, Taivo Jänes, Taivo Kastan, Aarne Kalep ja Tõnis Tiide ning terve rida I järgu maletajaid.

Kui algas kiirmale pealetung, ununes tavamale täielikult. Paljud maletajad loobusid maletamisest, sest neile ei meeldinud kiirmäng. Ka mina vahetasin malendid kabendite vastu, sest ka see mäng oli mulle meele järgi. Pealegi oli Jõgeval spordihoone, kus oli võimalik võistlusi läbi viia.

Siiani on Jõgeval kabe au sees, kus eestvedajaks oli varem vabariigis tõstjana tuntud Sulev Luht ja nüüd kabetajana nime teinud Uno Plakk. On loodud Jõgeva Kabeklubi, kus toimuvad võistlused vene kabes, 10 etappi aastas. Maakonnasiseste võistluste komplekteerimisel kui on vajadust, pöördub kabetajate poole isiklikult Uno Plakk, nagu seda tegi varemalt ka Sulev Luht. Siit tuleb eeskuju ja kogemusi saada neil spordijuhtidel, kes rahulduvad malevõistlustel 2–4 osavõtjaga.

Mis puudutab Põltsamaad, siis tuleb kahetsusega unistada aegu, kus peale tööaega võis õhtuti mängida malet, kabet, koroonat ja isegi lauatennist 4–5 kohas. Nüüdseks on paljud asutused likvideeritud või asuvad raudse eesriide taga, mida valvavad kallid turvafirmad.

  1. aastal müüdi Põltsamaal ära endine vana EPT spordihoone vaatamata SA Põltsamaa Sport nõukogu liikme Uno Valdmetsa vastuseisule linna volikogus. Kadus koht lauamängudele igaveseks. Nüüdsed kaardimängud toimuvad tänu suurele spordifanaatikule, 88aastasele Villu Ojassalule ja tema isiklikele tutvustele kohvikutes ja klubides.

Mis puutub Jõgeva maakonna meistrivõistlustesse, siis on need nüüd ikkagi kiirmale võistlused. Asju tuleb nimetada oma nimedega.

Nende võistluste puhul oli tegemist kas suure organiseerimatusega või lihtsalt mugavusega töötada põhimõttel, et mida vähem osavõtjaid seda rutem võistlus läbi ja selleks aastaks linnuke jälle kirjas.

Põhimõttelt ei ole maletajad vastu ka kiirmaleturniiridele, kuigi see kuulub rohkem hasartmängude valdkonda. Siin on aga positiivne, et nõrgemad võivad võita tugevamaid ja tulemuse otsustab tihti aeg. Pikas mängus juhtub seda väga harva. Kiirmale pärsib mõtlemist kombinatsioonide vallas, vältides ilupartiide teket. Seepärast juba maailmameister Capablanka mainis, et kiirmale on mäng, millel puudub male loogika. Paljud suurmeistrid on pidanud kiirmalet ajaviitemänguks. Kasparov on nimetanud kiirmalet male rüvetamiseks. Kõige rängemalt on öelnud selle kohta aga kolmekordne maailmameister Mihhail Botvinnik, et kiirmale toob kaasa malemängu surma ja tal oli õigus.

Paul Evard, maleveteran

blog comments powered by Disqus