Tegelikult tuleks lähtuda elukvaliteedist ja püsimajäämisest. Eesti demokraatia tagatiseks pole president, riigikogu ega valitsus, vaid haritud ja normaalsel elujärjel olev inimene, kelle valikud tagavad meile võimalikult hea parlamendi, valitsuse ja presidendi. Haridusest sõltub, kas meie elukorralduses tekib taas koht südametunnistusele, eetikale või jätkame väljakujunenud valemiga s.o.k.k ehk seaduse järgi on kõik korras ja liikleme üha osavamate kombinatsioonidega läbi seadusandlike aukude.
Meie hariduskorraldus võiks olla palju paremal järjel kui ta on. Kui iseseisvuse algaastail ei jätkunud ehk teadmisi ja raha, siis hilisemat aega iseloomustab liberalismile omane minnalaskmine, ülemäärane võistluse õhutamine, viimaseid aastaid lihtsalt tegevusetus, mida sõnalossid kuidagi ei asenda.
Eesmärgid hariduskorralduses
Me oleme päris pikki samme astunud kutsehariduse valdkonnas, meil on palju ilusaid üldhariduskoole, kuid me ei oska midagi ette võtta oma koolivõrguga, mida pingestab sündivuse vähenemine. Meie õppekava vajab intrigeerimise, vassimise ja tühjade sõnade asemel tõsist ja pidevat arendustegevust.
Me vajame professionaalseid koolijuhte, mitte parteikontorite pantvange. Meil oleks vaja meie oma probleemidele palju enam tähelepanu pööravat kõrgharidust ja teadus-arendustegevust.
Me ei vastuta oma tulevase põlvkonna ees mitte madalate maksude ja väikese riigivõlaga, vaid sellega, kas oleme talle kujundanud soodsa arengukeskkonna, kas asume ükskord oma riiki välja viima odava tööjõu majandusest, kas oleme valmis panustama arendustegevusse, innovatsiooni, kas oleme valmis ühiskonda tasakaalustatult arendama, laskmata end vangistada mõne alkoholifirma, majandusgrupeeringu või partei kitsastest huvidest.
Meie eesmärk pole ei esimene, viies ega kümnes koht makromajanduslike näitajate järgi Euroopa Liidus. Kui kolmandik lapsi elab endiselt vaesuses, eestlane sureb teistest tüki varem, on haige, istub vangis, siis kaotab majanduskasv tähenduse. It?s only money on tähtsaid ja vähemtähtsaid asju eristava inglase reaktsioon meie saavutuste peale. J. Torki andmeil oli meie üldharidus 1930. aastatel üks Euroopa parimaid. Kui me nii hirmsasti teistega võistelda tahame, siis on mõistlikum asetada majanduslike eesmärkide asemel esikohale haridusalased eesmärgid.
Vajadus astuda olulise samme
Usun, et me oleksime üks esikoha pretendente Euroopas, kui viime ellu järgmised sammud:
· Tagame kõigile soovijatele lastesõime- ja lasteaiakohad.
· Kindlustame kõigile lastele tasuta alushariduse, vabastades lasteaia koolieelse rühma lapsevanemad lasteaiatasude maksmise kohustusest.
· Kaotame põhikoolist väljalangevuse, luues algkooli lõpetanud noortele võimaluse omandada põhiharidus algkoolile järgnevas 4-aastases töökoolis ja viies põhikoolis sisse abiõpetaja süsteemi.
· Tagame tasuta põhihariduse: riik rahastab kõik õppevahendid, koolilõuna kogu maksumuse ja laste ning noorte huvihariduse vähemalt 2 nädalatunni ulatuses.
· Avame koolimajade uksed õpilastele mitmekesiseks huvi- ja klubiliseks tegevuseks kella 7-st hommikul kella 18-ni õhtul.
· Rahastame koole tegelikult tehtava töö alusel, mitte õppivate peade arvu alusel, lõpetame omavalitsustevahelise kohustuse maksta teisele omavalitsusele juhul, kui endal on õppekoht olemas.
· Delegeerime kogu keskhariduse korraldamise ja juhtimise maakondlikele omavalitsustele.
· Pikendame põhikoolijärgsed kutsekeskkoolide õpingud kõigile soovijatele 3 aastalt 4-le.
· Loome kõigis maakondades riigieelarvelised karjäärinõustamise keskused.
· Võtame riigile vastutuse koolivõrgu kujunemise eest, sätestades vastavad kriteeriumid ja võttes endale kaasvastutuse kõikide koolide avamise ja sulgemise asjus. </P>
· Rahastame riigieelarvest igal aastal vähemalt 60% keskhariduse omandanud noore kõrghariduse.
· Sätestame õpetaja miinimumtasuks täiskoormusega töö eest riigi keskmise palga.
· Viime teadus- ja arendustegevuse vastavusse Eesti arenguhuvidega. Töötame välja uue tasakaalustatud teadus? ja arendustegevuse hindamise süsteemi, mis arvestab enam teadlaskonna panust Eesti arengusse. Tõstame oluliselt arendustegevuse rahastamist.
· Lõpetame tasemekoolituse käsitlemise erisoodustusena ja töötame välja riiklikud toetuspõhimõtted täiskasvanute täiendkoolitusele.
Loomulikult tahab muutmist meie õppekava, kuid mitte kampaanialikult, selgete eesmärkideta ja kurtide kõrvadega ning vähese kompetentsusega, vaid pidevalt kohandades seda muutustega meie elukeskkonnas ja arusaamades. Meil pole vaja õppekava, mis tegelikkuses viib ellu riigieksamiteks tuupimise eesmärki. Selliselt jääb noortel inimestel palju vajalikku ja huvitavat õppimata.
Lähiaastatel peaksime jõudma selleni, et igale noorele inimesele oleks tagatud talle sobiv haridustee kuni 18. eluaastani. Selleks peab meie haridussüsteem olema palju vähem standardiseeritud ja samas paindlikum.
Peeter Kreitzberg
Sotsiaaldemokraat, Riigikogu liige
