Miks meenutada Aleksander Tõnissoni ja Jüri Otsa seoses Tartu rahuga

Tänastele jõgevamaalastele annab iseäranis tugevat vaimujõudu teadmine, et saja-aastaseks saava Tartu rahu sõlmimise peakangelane oli Laiuse kandist võrsunud jurist ja riigimees Jaan Poska. Meie maakonnaga seotud ajaloolistest isikutest on rahuprotsessile üsna omalaadse ja huvitava, kuid kahtlemata olulise panuse andnud ka kindral Aleksander Tõnisson. Vastutusrikast rolli oli saamas ka Eesti lennuväe looja, Vaimastvere valla mees Jüri Ots. Temast sõltumata lahenesid asjad siiski teisiti.
Eesti välisministeeriumi sekretär ja ühtlasi Eesti delegatsiooni sekretär William Tomingas (1895 Tallinn – 1978 New York) on meenutanud, et Jaan Poska andis talle ülesande Tartusse tuua Narvas Jaanilinna kindluses valgekaartliku Loodearmee käes olev Lenini naise vend Mihhail Krupski. Poska sai omakorda mitteametlikul kohtumisel selle palve Nõukogude Venemaa delegatsiooni juhilt Adolf Joffelt. Loodearmeelased keeldusid Krupskit vabastamast.
Käsku sundis neid aga täitma Eesti kindral Aleksander Tõnisson. Väejuht, kes on võrsunud tänasest Jõgeva vallast Pööra külast ja õppinud Eesti Aleksandri koolis Põltsamaal. Tõnisson juhtis Vabadussõjas diviisiülemana sõjategevust Viru rindel, kus saavutati mitu tähelepanuväärset võitu. Detsembris 1919 edutati Tõnisson Viru rinde juhatajaks. Tema desarmeeris ka Loodearmee. Mihhail Krupski vabastamisstseen ja vestlus Jaan Poskaga on teatrilaval meeldejäävalt mängitud ka üheksakümnendate aastate algul Vanemuise repertuaaris olnud Ago-Endrik Kerge lavastuses „Tartu rahu“, mille autorid olid Juhan Saar ja Kaarel Kilvet.
William Tomingas kirjutab oma mälestustes sedagi, et tänuks Krupski vabastamise organiseerimise eest kutsus Lenin ta Kremlisse külla ja öelnud: „Ma ei unusta heategu, mida osutasite minu naisevenna vastu. Olen selle eest teile tänulik.“
Põnevat lugu on peetud ka müüdiks, sest mitme ajaloolase sõnul Nadežda Krupskajal venda polnudki. Mati Talviku ajaloosaates William Tomingasest on juttu Krupskaja sugulasest Krupskist ja näidatakse ka dokumenti, millel kirjas nimi A. Krupski. Ajaloolane Ago Pajur väidab, et Krupski on teatud ajal Lenini ja Krupskaja juures elanud ning peab võimalikuks Tomingase kohtumist Leniniga.
William Tomingas sai Jaan Poskalt ka ülesande Tartu rahu lõpubanketiks šampanjat hankida. Seda polnud aga saada ei Tartu ega Tallinna esindusrestoranideski. Nii palus lenduriks õppinud Tomingas Eesti lennuväe ülemat Jüri Otsa, et viimane viiks ta Helsingisse šampanja järele. Ots lubas lennata, kui ilm võimaldab. Olukord lahenes siiski lihtsamalt: šampanjat saadi Eestis viibinud Inglise ärimeestelt.
Küllap saanuks 8. veebruaril 1889 Vaimastveres sündinud Jüri Ots ülesandega edukalt hakkama. Peterburi ja Bakuu lennukoolis õppinud Ots sai mõtte Eesti diviisi lennusalga loomiseks Päevalehe juristilt, ajakirjanikult ja riigimehelt Jüri Vilmsilt. 2. jaanuaril 1918 hankis Ots Eesti kaitseväele esimese lennuki. Ehk sellega pidanuks ka Eesti välispoliitika üks „halle kardinale“ William Tomingas Soome šampanja järele sõitma?
Pärast Vabadussõda asutas Jüri Ots eralennuseltsi Aeronaut ja organiseeris reisi- ja postiliini marsruudil Tallinn-Riia-Königsberg. 1944 emigreerus ta Saksamaale ja sealt edasi Rootsi. Ta suri 8. augustil 1972 Enköpingis. Otsa mälestuseks trükkis Rootsi Eesti Päevaleht tema meenutused, milles anti hinnang ka Eesti lennuväe loomisele:
„Kuigi töö, mis sõja ajal sõjaväelennuasjanduse alal tehti, soovitud märkimisväärsete tulemusteta jäi, sai see siiski põhjapanevaks aluseks Eesti lennuasjandusele tema edaspidises arengus, mis sellest peale hargnes edasi ka sportlikul ja lennutranspordi alal. Eesti lennuvägi on andnud märkimisväärseid isiksusi lennunduse alal ja Eesti lendurite üldhinne on kahtlematult kaugelt üle keskmise hea.“
Nii Aleksander Tõnissoni kui ka Jüri Otsaga seotud William Tomingasest sai Eesti esimesel iseseisvusperioodil turbatööstur. Nõukogude okupatsiooni eest pääses temagi vabasse maailma. Nii pooldajaid kui ka kritiseerijaid tekitas tema raamat „Vaikiv ajastu Eestis“. Teadaolevalt võttiski Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri 1934. aasta riigipöörde kohta vaikiva ajastu termini esimesena kasutusele just Tomingas.
Ehkki Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva tähistamine saab läbi, kestavad ajaloo uurimine ja tõlgendamine edasi, saades loodetavasti uut hoogu. Kindlasti leitakse ka uusi ja huvitavaid fakte Jõgevamaaga seotud isikutega kohta, kes on toetanud Eesti riigi sündi ja edukäiku.

JAAN LUKAS, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus