“Filmida on veel palju ja arhiivimaterjal tuleb alles kätte saada, fotodega parasjagu tegelen ning Miku soovil ja tema antud nimekirja alusel teen veel intervjuusid. Need on inimesed, kes tema arvates oskavad tema soovidest, lavastajameetoditest, püüdlustest rääkida,” ütles Rein Raamat Eesti Päevalehele. Tema sõnul oli tal Ervin Õunapuuga just selleks neljapäevaks intervjuu kokku lepitud ning nüüd ei teagi, kas see toimub. “Siis Viive Ernesaks, kes on tema lavastuste muusika looja olnud,” loetles Raamat intervjueeritavaid, keda portreteeritav oli soovitanud. Filmi stsenaariumi on kirjutanud Jaan Kruusvall ning koos Rein Raamatuga lavastab seda Peeter Brambat. Raamatu sõnul on filmi jaoks kogunenud ja kogunemas väga huvitav materjal ja see pole kaugeltki vaid viimastel aastatel filmitu. “On olemas Miku enda filmitud asju ja mul endal on 16-millimeetrisele lindile võetud Mikk Mikiveri ja Ada Lundveri pulmad, kus Georg Ots viis nad oma autoga koju. See on päris muljetavaldav, kuidas rahvas neid saadab. Ada on lubanud omalt poolt rääkida nende kooselust, mis kahjuks ei õnnestunud,” ütles Raamat. Lavastamisplaane pidas Mikiver viimase ajani ning filmitud on emotsionaalne ja huvitav lõik Palmse mõisast, kus Mikiver lootis “Preili Julied” lavastada. Eesti teatri üks suurkujusid, näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver suri esmaspäeval. Mikiver sündis 4. septembril 1937. aastal Tallinnas, ta oli üks Eesti teatri suuri meistreid ja selle järjepidevuse kandja. Ta lõpetas 1961. aastal lavakunstikooli esimese lennu Voldemar Panso õpilasena, lavastas ja mängis sadu rolle mitmes Eesti teatris, juhtis peanäitejuhina Eesti Draamateatrit ja Noorsooteatrit. Mikiveri haruldast sarmikat näitlejaisiksust on imetlenud mitu põlvkonda teatripublikut. Tema kodanikuväärikus ja selge eetiline hoiak sümboliseerib Eesti taasiseseisumispüüdlusi. Lavastaja Mikiveri elutööks on Eesti dramaturgia lavastused – “Libahunt”, “Tuulte pöörises”, “Pöördtoolitund”, “Pilvede värvid”, “Hullumeelne professor”, Tammsaare tõlgendused. Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver vapustava selgusega üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik. Mikiveri on autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ja ta on pälvinud riigi elutööpreemia. VOOREMAA
