Teisipäeval käis Laiuse raamatukogu kutsel Laiuse Jaan Poska põhikoolis õpilaste ja kirjandushuvilistega kohtumas kirjanik Mihkel Raud.
Mihkel Raud rääkis paarikümne minuti jooksul kokkutulnutele endast, raamatutest ja sellest, mis teda kirjandusega seob. Alustas ta oma vanematest ja nende kirjutatud raamatutest, ning kontakt publiku noorema osaga oli kohe saavutatud. Kiire ülevaate said kuulajad tema varasemast elukäigust, tegevusest muusikas, ajakirjanduses ja kirjanduses. Ettenägelikult jättis esineja aega ka küsimustevooruks.
Kas te lasteraamatuid ka kirjutate?
„Hea meelega kirjutaks, aga kardan. Lapsed on väga ausad lugejad, neile on raske kirjutada. Täiskasvanu võtab raamatu ette, kui see talle eriti ei meeldigi, teeb viisakusest näo, et pole vigagi. Kui lapsele ei meeldi, hakkab ta haigutama ja paneb raamatu kinni. Et mu isa oli nii hea lasteraamatute kirjutaja, teeb selle veel raskemaks. Võib-olla kirjutan lastest, aga kas ka lastele, seda veel ei tea.“
Mis päeval te raamatud valmis teete?
„On väga raske planeerida, et ma nad näiteks reedel valmis teen. Aga päev, kui raamat lõpuks valmis saab, on mõnes mõttes rõõmus, oled suure tööga hakkama saanud. Teisest küljest natuke kurb ka. Puudub igasugune ettekujutus, kas raamat, mille kirjutasid, teistele ka meeldib, kas nad tunnevad selle vastu huvi, kas tahavad seda lugeda.“
Mis erakonna poolt olete?
„Ma ei saa öelda, et on üks erakond, mida sajaprotsendiliselt pooldan. Eks minus on iga erakonna pooldajat natukene. Näen, et häid mõtteid on kõigil, mõnel rohkem, mõnel vähem. Mõnede mõtted meeldivad mulle rohkem, mõnede omad vähem.“
Kellele superstaari saates kõige rohkem kaasa elasite?
„Eks elan neile kõigile kaasa saadet tehes, mõnele rohkem, mõnele vähem. Võitjatest vist Liis Lemsalule. Kuigi ekraanilt paistab, et ma ei suuda ära oodata, millal nad kõik välja kukuvad, siis päris nii see ei ole. Sinna tulevad kokku vahvad ja andekad noored, ja need, kes viimase kümne sisse jõuavad on seda veel eriti.“
Mis tunne on, kui raamatut kirjutate?
„Tunnen ennast siis väga hästi ja õnnelikuna. Mulle meeldib kirjutada. Kui on mingi mõte ja hakkan kirjutama, siis selle käigus tuleb mõtteid üha juurde.“
Kas teie väikesed lapsed kannatavad, kui isa on nii elevil uue raamatu kirjutamisega?
„Kui hakkan raamatut kirjutama, on see loomulikult väga egoistlik tegevus. Ei ole aega kirjutamise kõrvalt tegeleda asjadega, millega abikaasa ja isana peaks tegelema. Kirjanik muutub sotsiaalselt inimeseks, kelleks tegelikult ei taha muutuda. Olen selle lahendanud nii, et lepin oma perega kokku ja lähen füüsiliselt eemale. Mitte sellepärast, et ma ei taha nendega koos olla, vaid ma ei taha oma pere suhtes mölakas olla.
Ka mu isa ja ema kasutasid sellist võimalust. Moskva lähedal Peredelkinos oli NSV Liidu kirjanike loomemaja. Ema käis seal kirjutamas. Oli vahel ära paar kuud.“
Kas kirjutamine on sujuv protsess, või on ka hetki, mil on motivatsioonikriis?
„On hetki, kui mitte midagi ei ole kirja panna, vahid oma ekraani või valget paberit ja midagi ei tule. Kõige lihtsam ja parem nipp minu jaoks on liikuda, teha sporti või minna välja. See läheb aastatega üha hullemaks, sest inimene muutub oma loomingu suhtes kriitilisemaks.“
Miks te tahtsite kirjanikuks saada?
„Ega nii väga ei tahtnudki. Ei mahtunud hästi naha alla, et mu isa oli kirjanik, ema, vend ja isegi minu noorem õde on kirjanikud. Vahel võib hea sammuni viia mõni üsna lapsik tunne.“
Kui suur või väike oleks kõige väiksem asula, kus oleksite nõus elama?
„Olen elanud külas nimega Suure-Rakke, kus minu vahetus läheduses elas kümmekond inimest. Olen võimeline elama kohas, kus elab 10 miljonit inimest ja asulas, kus elab 10. Ega suurt vahet ole, minu jaoks on oluline toimiv internet ja lennujaam, kuhu saaks umbes kahe tunniga. Olen elanud väljaspool Tallinna ja tean, et seal on elu võimalik.“
Tulles superstaarisaate formaadi juurde, mis tunne on inimesele halvasti öelda?
„Seda saadet tehes ei pidanud ma ju kõigile halvasti ütlema. Pidin väga ruttu hindama kui kaugele võib minna. Eks saate kohtunikutüübid on igal pool samad. Superstaarisaade on olemuselt Tuhkatriinulugu. Tuleb poiss või tüdruk tundmatusest ja temast saab saate lõpuks prints või printsess. Lugu ei oleks pooltki nii huvitav, kui seda ei ilmestaks üks kuri võõrasema. Ma olen ennast selleks võõrasemaks mõelnud.“
Kas „Kolmeraudses“ on käinud kõik Eesti elus olulised inimesed?
„Esinejate valik sõltub sellest, mis on antud nädalal oluline. Üritame teha saatelõike, kus lisaks saatejuhile on kaks külalist, kes on oma mõtetelt või ideedelt vastandlikud ja oleksid seisukohti kaitstes kirglikud. Eeldame, et vestlus on nii emotsionaalne kui võimalik. Peale ekraanil väga tulisena näivaid kätše on inimesed kaamera taga enamasti sõbralikud, eriti kui nad on poliitikud.
Meie töös on selline loogika, et rasked, keerulised või ründavad küsimused lähevad neile, kes peavad inimestele aru andma ‒ on valitaval töökohal. Kui inimene kandideerib valitavale töökohale, eeldame, et ta on tugeva närvisüsteemiga ja terve.
Solvumist on küll esinenud, aga ka siis ei ole inimene minu meelest pädev niisugust tööd tegema.
Arrogantne olemise kuulsus, mis minuga kaasas käib, annab võimaluse esitada küsimusi, mida muidu oleks raskem esitada. See, milline ma isiklikus elus olen, ei olegi võib-olla televaataja mure. Eks ma ise arvan midagi ja mu lähedased teavad, missugune ma olen.“
Pärast avalikku esinemist tunnistas Mihkel Raud, et seekordne auditoorium oli päris eklektiline: „Pidin rääkima nii, et lapsed ka aru saaks. Laste tähelepanu säilitamine on raske, eriti kui kuulajad on põhikooliealised. Olles ise sellises vanuses, olin mees, kes pidi näitama, et on palju ägedam, kui need, kes esinema tulid. Ega see praegu teisiti ei ole. Täna oli väga tore publik.“
ANDRA KIRNA
