Nii jääb üle loota maavalitsust esindava maavanema või omavalitsusliidu seisukohale. Kuid ? maavanem on riigi esindaja ehk ametnik, kel pole rahva mandaati. Omavalitsusliidul aga pole paljude asjade otsustamiseks seaduslikku jõudu.
Regionaalhaldust tuleb korrastada. Maavalitsuste vajalikkuse ja rolli üle on väideldud kogu taasiseseisvumise aja jooksul, kuid muutusteks pole jätkunud poliitilist jõudu. Otsuseni peaksid viima arutelud omavalitsustes ja Riigikogus.
Kelle asi on arendada maakonda?
Seaduste järgi on maavalitsustel palju ülesandeid, mis hõlmavad nii riiklikku järelvalvet kui ka maakonna arengut. Kuid lähemalt süüvides näeme, et paljuski on maavalitsuste roll marginaalne. Maavanema ja maavalitsuse töötajate arvamusel pole enam erilist kaalu. Valitavast maavolikogust on maavalitsused taandunud siseministeeriumi osakonnaks.
Samas on kohalikud omavalitsused ja nende liidud üha rohkem hakanud kaasa rääkima nii maakonna kui ka kogu riigi arengu teemadel.
Riigikogus, mille praeguses koosseisus on mitu omavalitsustöö kogemustega saadikut ja ka endisi maavanemaid, on probleemi arutatud. Avaliku halduse minister ütles Riigikogu infotunnis, et regionaalhalduse reform võiks toimuda 2008. aasta jooksul. Reformierakonna saadikud tulevad lähiajal välja oma konkreetsete ettepanekutega regionaalhalduse tuleviku osas.
Rollid selgeks
Praegune ühetasandiline haldussüsteem tuleks Eestis säilitada. Samuti pean oluliseks maakondliku identiteedi hoidmist. Maakondadel on ajaloos olnud oluline roll, pealegi liidavad maakonnad seal elavaid inimesi. Maakondade arvu pole vaja muuta.
Küll aga tuleks eraldada riiklikud ülesanded ? julgeolek, turvalisus, samuti järelvalve kohalike omavalitsuste ja nende õigusaktide üle ? arengu küsimustest. Riikliku poolega tegeleks tulevikuski maavanem, olgu talle toeks büroo või sekretariaat või mis iganes nimega asutus.
Maakonna areng, koostöö, ühisprojektid ja -üritused, nende ettevalmistamine ja rahastamine oleks aga omavalitsusliidu ülesanne. Ka praegu eraldatakse maakondlikeks ühisüritusteks raha valdade ja linnade eelarvest. Koostöö on tulemuslik alt üles, mitte riigi poolt ametisse määratud institutsiooni juhtimisel.
Kes hakkab kandma maavanema austavat nimetust, jääb see riigi esindajale kohapeal või saab selle kohalike omavalitsuste liidu esindaja, selgub diskussioonide käigus.
Loomulikult pole see kiire protsess. Tuleb muuta mitmeid seadusi. Eelkõige eeldab reform aga kompromissivalmidust ja tahet kokku leppida. Samuti vajab lahendamist omavalitsuste rahastamine ehk tulubaas. Loodan, et poliitilised jõud on muutusteks valmis ja regionaalhalduse muutmisel mõistlikkuse ja inimkesksuse suunas astutakse lähiaastatel konkreetseid samme.
MARGUS LEPIK,
Riigikogu liige
Reformierakond
