Usk, et valimised võivad meie igapäevases elus midagi muuta, püsib. Nii tahab ka küsimus pealkirjas jälle vastust.
Üha mängulisemad intervjuud ja debatid annavad vähe pidet, sest keskenduvad tühjale-tähjale ega puuduta suuri küsimusi. Isegi nn tippajakirjanikud peaministrikandidaatide kallal jätavad mulje künnihobuse jala ümber klähvivatest kutsikatest.
Ühiskonnas toimuvat ei mõtestata, vaid lubatakse üksteisevõidu süsteemitult seda, mis võiks rahvale meeldida, nagu riigi ülesanne oleks vaid päevakajaliste tehniliste probleemide lahendamine. Kus on pikk plaan? Ei räägita, mida seada riigireformi eesmärgiks, kuidas saaks otsustajateks asjatundjad ja kehtestataks neile vastutus. Kas hakata presidenti otse valima või kaotada see ebamõistlikult kulukas dekoratsioon üldse, kas panna põhiseadusesse rahvahääletuse võimalus? Kuidas muuta valimisseadust nii, et see kergitaks väärikaid, kas loobuda e-hääletusest, kuidas saada majanduses sulasest peremeheks?
Üks väga selge indikaator on Rail Baltic. Kas pooldatakse tuimalt selle rajamist maale ja rahvale ülimalt kahjuliku kava järgi, või püütakse sellele mõistlik kuju anda? Senised debatid on kulunud peamiselt klaarimisele, mida keegi kusagil ütles ja mis ta tegelikult mõtles. Tulemus, milles üksmeelele jõutakse, on – ise oled loll. Vastused suurtele küsimustele jäävadki saamata, küsimusedki tõstmata.
Mida valida?
Reform? Kampaania peamine sisu on süüdistused Ratase valitsusele, et see pole kahe aastaga ära teinud kõike seda, mida Reform ise pea kahe aastakümnega ei teinud. Alandav töölepinguseadus, maksukoormuse ja riigi ülalpidamise kulude samm-sammult vaesemate kaela surumine on värskelt meeles. Rail Balticu praeguse variandi läbisurujad. Ei ärata mitte mingit usaldust.
Kesk? Oleks nagu õigel teel. Õiglasema riigi taotlus kõlab usutavalt, sest mõned praktilised sammud on seda toetanud. Aga kuhu jäid opositsiooniaja lubadused pooldada presidendi otsevalimist, siduvat rahvaalgatust, e-valimistele lõpu tegemist?
Siin on toimunud arusaamatu kannapööre. Lisaks praktikas veidraid ideid. Vaadake, kuidas kavatsetakse Pärnu kandis transporti kujundada. Pandi üks raudtee kinni lubadusega, et aastate pärast saavad inimesed kasutada head kiiret Rail Balticut. Pärnu lennujaam ehitatakse rahvusvaheliseks. Ütlemata jäetakse, et see uus hea raudtee läheb asulatest kaugelt mööda ja jaamad peab Eesti oma kulul ehitama, umbes 10 miljonit tükk vaid ehitamise eest. Ja selleks ajaks, kui Pärnu lennujaam saab ilmatu hulga miljonite kulutamisega rahvusvaheliseks, valmib ka Rail Baltic, et pärnakad saaks tunniga Riia lennujaama jõuda. Raske on sellist ühiskonna raha pildumist mõistlikuks pidada. Ei ärata usaldust.
Sotsid? Igas valitsuses lükata-tõmmata, lisaks Eesti rahvale võõraste väärtuste peamised kaelamäärijad ja Rail Balticu praeguse versiooni pimesi toetajad. Ei ärata usaldust.
Isamaa? Pidev pateetiline jutt rahvuslike väärtuste austamisest ja hoidmisest on liiga sageli tühjaks kõminaks osutunud. Aga presidendi otsevalimisele ollakse vastu, mis näitab tegelikku suhtumist rahvasse. Pole selget seisukohta Rail Balticu suhtes. Lisaks pole mingit hinnangut antud nende Luksemburgi külluslikku sinekuuri saadetud tegelasele, kelle tekitatud kahjud ulatuvad sadadesse miljonitesse. Ei ärata usaldust.
EKRE? Pole riiki valitsenud. Hulk värskeid põhimõtteid. Meedias massiivselt sildistatud, halvustatud ja seisukohti väänatud, aga ajab oma asja otsusekindlalt edasi. Neil on raskusi teistega läbi saamisel – kui teised suured parteid nendega mängida ei taha, siis tuleks midagi muuta taktikas ja meetodites. Parteid on aga inimesed, mitte ainult ideed. Ei tea, aga mõningast lootust sisendab.
Teiste parteide jõudmine Riigikokku on kaheldav, ja kui jõuavadki, siis ilma need tegema ei hakka.
Vägisi kipub peale järeldus, et midagi pole valida. Aga kui MIDAGI pole, siis on ehk KEDAGI?
Keda valida?
Teame ju, et süsteem on vigane. Esiteks on valija tahte mõju valimiste tulemustele kaudne ega võimalda end täis teinud tegelasi valimata jätta, kui partei nad nimekirja etteotsa paneb. Teiseks pole valijail neli aastat vähimatki võimalust valitsemist mõjutada ega ka hiljem kelleltki mingit vastutust nõuda.
Kui raiskavad kampaaniad möödas, võib valija neljaks aastaks taas kõrvale lükata. Kolmandaks ei hoia süsteem ära võimalust saada valitsuse etteotsa selleks täiesti sobimatutel isikutel. Kuna süsteem on vigane, rahvas seda muuta ei saa ja parteid seda muuta ei taha, peab lootma isikutele.
Niisiis võiks lähtuda mõttest, et kuigi kõik parteid Eestis on kõlbmatud, aga võimu on need usurpeerinud nii, et väljastpoolt pole mingit võimalust riigis asju muuta, siis on parem, mida rohkem satub nende nimekirjades Riigikokku inimesi, kelle senine elu on neis kujundanud väärikuse, piisavalt kõrge eetika, kes on haritud ja koostöövõimelistena suutelised oma asjatundlikkust rakendama. Olenemata parteist, millesse nad kuuluvad, suudavad nad süsteemi vigasust mõnevõrra leevendada. Mis annab esimese vihje: Riigikogu koosseis vajab olulist uuendamist.
Tõsi, parteis ei saa väga soolotseda. Tuleb sageli toetada ka valikuid, mis pole meeltmööda või riivavad isiklikke tõekspidamisi. Siiski peab igaühes säilima mingi piir, oma isiklik punane joon, mida mitte mingil tingimusel ei ületata. Süda peab alati parteitruudusest üle olema. Ei tohi alluda partei tagatoa diktaadile, kui see tekitab suurt kahju maale ja rahvale. Näide on 63 riigikogulast, kes parteide käsul hääletasid teadlikult Rail Balticu ülikahjuliku versiooni poolt. Neid ei tohi enam mitte kunagi mitte kuhugi valida, neile on parteitruudus kallim kui oma maa ja rahvas.
Teine vihje: rahvaesindajal peab olema selgroog ja isiklik eetiline piir. Valime neid, kes on seda näidanud ja neid, kellest me seda usume.
Kirume, et Eesti on pealinnakeskne, rikkus ja heaolu koondub liigselt Tallinna ja selle lähedusse, regionaalpoliitikast tehakse vaid sõnu. Valimistel on parteidel kaks eesmärki – et omasid saaks palju ja et nad oleksid parteile ustavad. Liiga palju on selliseid tegelasi Tallinnast. Sinna nad kõik kandideerima ei mahu ega taha ka omavahel konkureerida. Nad ei tule meid esindama suurest armastusest meie vastu, nad on parteide plaani järgi suunatud ja nende huvid on mujal. Meie omade hulgast valitutele on tähtis, et nad saaks ka riigikoguvälise elu oma kodukandi inimeste hulgas austatud olla ja mitte häbeneda. Kohalikel on ka selgem arusaam sellest, mis mõju on mingil otsusel maale ja rahvale, nad ei tee joonlauaotsuseid, sest neil on side inimeste tegelike olude, vajadustega. Gastrolöörid oma nägu ei pea näitama ja neil seda tõket pole.
Kolmas vihje: tuleb igal juhul eelistada omasid ja mitte uskuda, et ekraanidelt tuntud näod on need õiged meie huvide eest seisjad.
Niisiis: mida valida, kui midagi pole valida? Me ei saa täna parteidest mööda – taldrikule tõstetu on vähemaitsev, aga kõht koriseb. Midagi tuleb võtta. Valimiskasti juures ära vali parteid, vali isikuid – aga värskeid ja neid, kelle tegemistest oma kodukandis tõesti tead.
Juhan Telgmaa, kodanik
