Küsimuse selline püstitus on arusaadav. Räägime ju ligikaudu miljardist kroonist, mis tuleb üsna suure tõenäosusega Euroopa Liidu eelarvesse maksta.
Maksma peavad ilmselt kõik, ka need, kes varusid ei soetanud. Ja kindlasti on neid, kes spekulatiivse tuluna teenisid tuhandeid kordi rohkem, kui nad maksma peavad. Teised maksavad ka nende eest. Me kõik maksame.
Kes on süüdi
Niisiis ? kes või mis on süüdi? Kui meie ligi 200-leheküljeline aruanne, sealhulgas lisad, mõttega läbi lugeda, saab igaüks ise oma järelduse teha, kusjuures see ei pruugi olla väga ühene.
Riigikontrolli eesmärgiks polnud selgitada süüdi olevaid isikuid või asutusi. Me tahtsime teada saada, miks meie riik ei suutnud tõesti suurte ja paljuski ilmselt spekulatiivsete varude loomist tõkestada, ning selle teadmise pinnalt tuleb õppida, kuidas edaspidi selliseid vigu vältida.
Mida oleks saanud teha?
Kuna valitsus ei suutnud midagi ette võtta liigsete varude tekke vastu, on praegu lootus pandud üleliigse laovaru tasu seadusele, mille mõte on, et need, kel on liigsed varud, peavad selle eest maksma. Riigikontroll on veendunud, et üleliigse laovaru tasu seaduse pidanuks vastu võtma mitmeid kuid varem, mitte alles 2004. aasta aprillis.
Rahandusminister väidab, et seda seadust ei oleks saanud hakata ette valmistama enne, kui Euroopa Komisjon võttis 2004. aasta jaanuaris vastu nn suhkrumääruse. Riigikontroll on teisel seisukohal. Sisuliselt ei seadnud suhkrumäärus mingeid uusi nõudeid ettevõtjaile, see määrus sätestas tegelikult teatud üleminekuaja: ütles, et maksed tuleb teha vaid siis, kui liigseid suhkruvarusid aasta jooksul turult ei kõrvaldata. Suhkrumääruse põhiseisukohad olid teada juba enne kõiki muid varusid käsitleva määruse vastuvõtmist.
Rahandusministeerium oli aga ettevõtjate varude maksustamisele jäigalt vastu. Meile jääb arusaamatuks, miks oli Rahandusministeerium ka pärast komisjoni novembrikuu määrust veel ligi kolme kuu jooksul ettevõtjate liigsete laovarude maksustamise vastu. Ja miks valitsusjuhi Juhan Partsi ning teda abistanud Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi kõrvad põllumajandus- ja rahandusministri vaidluses põllumajandusministeeriumi argumentidele kurdiks jäid. Komisjoni määrused on liikmesriikidele täitmiseks ja määrusest tuleneva nõude konkretiseerimiseks oli vaja seadust.
Selge on see ? põllumajandusminister Tiit Tammsaar ei suutnud ligi kolme kuu jooksul teiste ministrite teadvusse viia arusaama, et Euroopa Komisjoni määruse täitmiseks tuleb Eestis vastav seadus vastu võtta. Aga kahtlemata ei saa kogu probleemi põllumajandusministri kaela veeretada.
Aktsiisimaksu ei kehtestatud
Teiseks kasutamata jäetud varude tekke tõkestamise vahendiks oli suhkrule aktsiisimaksu kehtestamine. See oli ettepanek, mida põllumajandusminister kordas ja kordas. Ja millele rahandusminister (ja ilmselt mitte ainult tema) kogu aeg vastu oli. Ei ühtegi uut maksu!
Riigikontroll leiab, et suhkrule aktsiisimaksu kehtestamine vastava seadusega ei oleks olnud vastuolus ühegi õigusakti ega rahvusvahelise lepinguga. Suhkruaktsiis tasemel, mis tõstnuks suhkru hinna Euroopa Liidus kehtinud hinna tasemele, oleks muutnud mõttetuks liitumishetkeks suhkru liigsete varude moodustamise, seda ka eraisikutele. Selle otsuse võinuks teha varsti pärast Euroopa Liiduga ühinemiseks toimunud rahvahääletust, kui varem oleks kardetud, et see võib panna moosikeetja-rahva Euroopa Liidule ei ütlema.
Riigikontrollil on auditeerimise käigus kujunenud arvamus, et valitsusel puudus tahe teha selline, tõenäoliselt nii elanike kui ka ettevõtjate silmis väga ebameeldiv, väga ebapopulaarne otsus. Puudus julgus teha valijaile ja toetajaile ebameeldiv otsus. Nii et minu arvates ei oleks õige selle otsuse tegematajätmist ette heita vaid toonasele rahandusministrile, kuigi tuleb tunnistada ? rahandusministeeriumi vastuseis oli jõuline ja otsustav. Samas on see ka valitsuse kui terviku probleem.
Puudus koostöö
Siit jõuamegi kolmanda küsimuseni, mida ma ei saa mainimata jätta, ja see on valitsuskabineti koostöö. Endine põllumajandusminister Tiit Tammsaar on korduvalt kõva häälega öelnud, et selle probleemistiku käsitlemisel oli koostöö väga halb. Tema sõnade kohaselt ei suutnud või ei tahtnud peaminister valitsuskabinetti mõistliku otsuseni viia. Samas leiavad endine rahandusminister ja välisminister, et valitsuskabinet oli väga koostööaldis.
Suhkruküsimust loobiti üksteisele, nagu Tatikas ja Vesipruul loopisid teineteisele üle aia surnud Pontut.
Konstruktiivse koostöö puudumine oli üheks olulisemaks põhjuseks, miks vajalikud otsused jäid õigel ajal vastu võtmata. Kelle ülesandeks on aga valitsus meeskonnana ühise eesmärgi nimel tööle panna? Valitsusjuhi.
Me peame sellest õppetunnist, mida see suhkrujuhtum annab, õppima mitmes aspektis, sealhulgas riigi haldusliku suutlikkuse ja asjaajamise korrastamise asjus. Mida teha, et ministrid ja ministeeriumid ei lähtuks tulevikus ainult oma kitsast valdkonnast ja oma huvidest? Kuidas teha nii, et uuesti tõuseks au sisse selline mõiste nagu riigi huvid? Kuidas korraldada asju nii, et kehtiks põhimõte ? kus viga näed laita, seal tule ja aita?
Kuidas parandada süsteemi nii, et tulevikus ei oleks haldussuutmatusel ja soovimatusel näha oma õuest kaugemale (ehk oma ministeeriumi hoovist kaugemale) sedavõrd tugev mõju ühe või teise küsimuse lahendamisele?
Milline on ministri vastutus, milline on ministeeriumi kantsleri vastustus, milline on ametnike vastutus, kes kujundavad ministeeriumi positsiooni? On need hajunud? Millised otsused saab vastu võtta ametnike tasandil, millised tuleb aga vastu võtta poliitilisel tasandil?
Ja veel. Minu arvates on väga oluline, kas ja kuidas valitsus nimetatud küsimuses parlamendiga suhtles. Ärme unustame, et juba 2003. aasta sügisel oli ametnikel teada, et Eestit ähvardav liigse laovaru nn trahv võib olla vähemalt 500 miljoni krooni suurune. See on vägagi märkimisväärne summa. Kas valitsus informeeris kujunenud ja kujunevast olukorrast parlamendikomisjone ? Euroopa asjade komisjoni, majanduskomisjoni, rahanduskomisjoni? Kas komisjonides ning komisjonide ja valitsuse vahel arutati võimalike meetmete küsimust? Kas arutati, kuidas tagada parlamendis võimalik suur üksmeel võimalike meetmete kiireks menetlemiseks? Ette rutates võin öelda, et Riigikontrolli teada ei olnud nimetatud suhkruküsimus eraldi kordagi üheski parlamendikomisjonis arutusel, valitsuse üle puudus ses küsimuses selge ja fikseeritud parlamentaarne kontroll.
Kokkuvõtteks, kahtlemata on selles juhtumis väga palju mõjureid ? nii subjektiivseid kui ka objektiivseid ?, mis oma koostoimes andsidki sellise tulemuse, millega meil tuleb nüüd tegemist teha. Alati on muidugi eelistatum variant õppida teiste vigadest, kuid kui see ei ole võimalik, tuleb õppida oma vigadest. Ja just selleks tuleks see suhkruküsimus ära kasutada.
MIHKEL OVIIR, riigikontrolör
