Viive Mihkelsoo, logopeed Jõgevalt:
“Esimesena tulevad sellel päeval meelde mu esivanemad. Nad on pärit vanast Laiuse kihelkonnast ja õige mitu põlvkonda mu sugulasi puhkabki Laiuse surnuaias. Meie peres on komme süüdata küünal mälestamaks neid, kes siit ilmast lahkunud, ja seda mitte üksnes hingedepäeval. Küünla süütamine tähendab minna mõttes tagasi oma vanemate juurde, oma lapsepõlve. Küünlavalgus annab hingele soojust ja rahustab. Miks mitte panna küünal sellel kõledal ja pimedal ajal seda sagedamini põlema. Mulle meeldib surnuaedades jalutada, see loob hingerahu ja tasakaalu ning pakub hingele kosutust. Olen käinud küllaltki palju maailmas ringi ja külastanud sealseid surnuaedu. Nendes kajastub erinevate maade kultuur.”
Merge Oja, töötute tugiisik Jõgeva alevikust:
“Meenutan ja mälestan neid, kes meie hulgast lahkunud. Mu emapoolsed sugulased on maetud Laiuse, isapoolsed aga Simuna kalmistule. Mõlemale poole ei jõua, kuid lahkunuid saab meeles pidada ka kodus mälestusküünalt põletades. Öeldakse ju, et hingedepäeval tulevad esivanemate hinged koju ja vana traditsiooni kohaselt tuleb neile ka laud katta. No ega ma mingit uhket lauda tee, vaid hingedeajal jätan midagi söödavat ikka lauale. See on täitsa loomulik, et peame oma lahkunud lähedasi meeles. Kui mitte muul ajal, siis vähemalt hingedepäeval ja jõuluajal meenutad nendega koosoldud aegu. Elavaid hingi pole siis mõtet meenutada, nende meelespidamiseks on näiteks sünnipäevad.”
Harri Kirt, raudtee-ehituse insener Jõgevalt:
“Jah, hingedepäev on alati 2. novembril. Mitte ukse- ega akna-, vaid inimeste hingede päev. Hingedepäeval tuleb mälestada inimesi, keda pole enam meie keskel, kes on juba igavikus või igaveses maailmas. Kuid mis on hing, see on vaieldav küsimus ja iga usk seletab seda omamoodi. Minu meelest on sellele kõige ligemal õigeusk, kuid usust ja uskumustest ning selle tekkimise üle rääkimiseks kuluks väga palju aega. Inimesel on oma saatus, ta peab millessegi või kellessegi uskuma. Uskude eitamine võib olla samuti usk. Hingedeajal mõtled ikka oma lähedastele, esimesena oma emale ja isale, naisele, lastele ja seejärel sõpradele ja tuttavatele. Lähedaste kalmudel olles ja surnuaias jalutades tuleb väga palju mõtteid ja mälestusi.”
Lembitu Vaiknemets, pensionil politseinik Jõgevalt:
“Meil on selline komme, et Siimusti surnuaias käime üsna tihti ja hingedepäeval kohe kindlasti. On kujunenud traditsiooniks, et sellel päeval paneme küünlad ka aknalaudadele põlema. Minu vanemad on maetud kaugele, nende kalmudele ma kuigi tihti ei jõua, sõidan sinna põhiliselt suvel ja surnuaiapühadel. Kuid siinsel kalmistul käies mõtled paratamatult oma lahkunud vanemate ja lähedaste peale, mõtiskled minevikust ja igavikust ning sellestki, et kord tuleb ka endal siit ilmast ära minna. Selline on elu, ja tuleb arvestada, et kunagi läheme me kõik siit ära. Inimene elab aga nõnda kaua, kui keegi teda veel mäletab ja meenutab. Mul on jäänud mulje, et nüüd meenutatakse oma lahkunud lähedasi varasemast rohkem, sest kalmistutel on mahajäetud ja korrastamata hauaplatse varasemast palju vähem.”
Endla Suvi, omavalitsusametnik Tabiverest:
“Panen küünlad põlema ja mõtlen oma emale ja isale, vanavanematele. Küll tahaks nende käest veel nii mõndagi küsida või nõu kuulda, kuid siis olid noor ja pidasid muid asju tähtsamaks. Nüüd pole aga enam neid, kellelt küsida. Elu vajab elamist ja surm on paratamatu, kuid ikkagi on kahju, et ema nii ruttu kadus ja ei saanud olla lastele vanaemaks. Minu ema ütles alati, et kui sa oled tasakaalukas, arutad asjad endaga läbi, ei kadesta teisi ja oled rahulik, siis on koos sinuga ka surnute hinged rahul. Ema polnud mul nõudlik ja ei tahtnudki, et surnuaial peab just tähtpäevadel käima, kuid talle oli tähtis, et hauaplatsid oleksid korras ? siis on tema hing rahul.”
Maive, lasteaednik Pajusi vallast Kaave külast:
“Eks sellelgi päeval ole oma tähendus. Loomulikult panen hingedepäeval küünlad põlema ning tuletan meelde oma vanemaid ja esivanemaid, oma lapselast. Ega sellel polegi erilist tähtsust, lähen ma nende hauale täna, homme või mõnel teisel päeval. Surnuaias saab käidud ja lahkunuid mälestada iga päev, olgu see talv või suvi. Mõtted, nii kurvad kui ka rõõmsad, jooksevad paratamatult kogu aeg peast läbi. Praegu on talve-eelne pime ja kurb aeg, mulle selline pime aeg sugugi ei meeldi. Eks küünlavalgus ja sära aitab seda natuke leevendada.”
ARDI KIVIMETS
