Hüpanud koos sõber Petsiga õigel ajal õigele rongile, st hakanud siis, kui mobiilindus alles lapsekingades oli, taskutelefone maale tooma, ei saa Toomas oma elu üle objektiivselt võttes kurta. Aga just siis, kui on täitunud tema ja äripartneri ammune unistus saada suurima mobiilitootja ainuesindajaks Eestis, käib Toomase peas üks “klõks” ja ta mõistab, et äriedu nimel rabades on ta oma elu elamata jätnud.
Ta on ennast kogu aeg lohutanud mõttega, et kohe pärast käsiloleva projekti teostumist hakkab ta oma elu elama, aga on siis jälle uue projekti ette võtnud. Selleks, et mitte sarnaneda mustlase hobusega, kes päev enne söömata elamise kunsti omandamist nälga suri, otsustab Toomas elu kiirrongilt sedamaid maha astuda ning aastaks inimtühja kohta elu üle järele mõtlema minna.
Lugu ise on Jaan Tätte välja mõeldud: film põhineb tema samanimelisel näidendil, mida Tallinna Linnateatris juba poolteist aastat edukalt mängitud on. Peaosalinegi on teatrilavastuses ja filmis sama ? Rain Simmul. Ei oskagi öelda, kas sama rolli teatris mängimise kogemus tegi ta elu võtteplatsil kergemaks või raskemaks. Ühest küljest oli tekst tuttav, teisest küljest tuli ju luua uude konteksti ja uute mängupartneritega sobiv tegelaskuju.
Tätte loodud tabavad karakterid ja vaimukas dialoog annavad jumet ka filmile. Nüganen ja operaator Mait Mäekivi on neile oskuslikult lisanud kõnekat, kujundiks väärindatud pilti ehk seda ainest, mis filmist tegelikult filmi teebki: dialooge võib ette kanda ju ka kuuldemängus. Kõnekas on näiteks see pildirida, mis katab peategelase pöörasest äriedust kõnelevat sisemonoloogi ? ta tõuseb nimelt samal ajal liftis klaasiselt ja metalliselt kiiskava ärihoone ülakorrusele.
Teine ilus moment on Toomase sukeldumine päikese käes sätendavasse järve. Ta supleks nagu kullas. Nutikas vihje sunnib vaatajat küsima: kas Toomas elas kuldset elu siis, kui ta linnas oli või teeb ta seda nüüd, metsas? Erilise mõnuga on Nüganen lavastanud stseeni, milles Toomas prügikottidega metsaonni uksest välja tuiskab ja äkki jahmatava selgusega taipab, et nurga taga polegi prügikonteinerit, mida Ragn-Sells regulaarselt tühjendamas käib. Mispeale ta äratuskella ööseks tirisema paneb ja öösel kell kaks prügikotte metsa alla matma läheb ? et karugi ei näeks.
Veidrike keskel
Alles nädal pärast “Meeletu” vaatamist turgatas mulle pähe, et nii, nagu kasahhid praegu neid pilava filmi “Borat” autoreid ründavad, võiks Eesti maarahvas Nüganeni materdada: tulihingeliste sädeinimeste-külaarendajate asemel kohtab Toomas maal ju värisevate kätega traktoristi (Aivar Tommingas), korrumpeerunud vallaametnikku (Kalju Komissarov), nahaalseid rahalunijaid (Helene Vannari ja Arvo Raimo) ja igasugu veidrikke.
Et maainimeste poolt veel protestihääli pole tõusnud, võib tuleneda mitmest asjaolust: sellest, et nad pole “Meeletut” veel näinud, sellest, et nad ei võtnud nähtut üldistusena, või sellest, et linnainimesi ? Toomase äripartnerit Petsi (Indrek Taalmaa), naist Anut (Anne Reemann), psühhiaatrit (Rein Oja) jt ? kujutab Nüganen vaatamata nende siledale kestale veel hullematena, st paadunud küünikutena. Uugu (Kalju Orro), kellele kadunud naabrimehe kunagi pillatud fraas “sa oled üks tore mees” ikka veel hingejõudu annab, või Meinart (Peeter Tammearu), kelle naine telekast Ricardosid vaatab ja enam lauta appi ei tule, tunduvad nende taustal ikka hulga sümpaatsemad.
Tänu metsaminekule saabki Toomas teda ümbritsevatest inimestest teada kaugelt rohkem, kui ta teada tahaks. Enda kohta saab ta aga teada seda, et ta pole ei firmas ega ka kodus sugugi nii asendamatu, kui ta senini arvanud oli. Ärimehed, kes teist pärast “Meeletu” vaatamist veel oravarattalt maha astuda ja aastaks metsa minna julgeb?!
Imelik lõpp
Lõpevad Tätte teatritükk ja Nüganeni film üsnagi erinevalt. Poleks ma lavastust näinud, oleks mulle filmi lõpp võib-olla vägagi meeldinud, nüüd jättis see paraku mulje, nagu oleksid mõistus, võtteaeg ja raha korraga otsa lõppenud ning lahtised otsad tulnuks iga hinnaga kiiresti kokku sõlmida. Jälgides kogu senise tegevusloogikaga nõrgalt seonduvat kohtustseeni, milles Toomas ennast üleloomulike võimetega sensitiivi-terroristina esitleda püüab ja endale eluaegset vanglakaristust lunib, tekkis tahtmine öelda Vilde “Pisuhänna” Laura moodi, et lugu iseenesest hea, kui ei tuleks äkki, tolksti, seda imelikku lõppu.
Samas ei saa muidugi jätta tegijaid tunnustamata sugestiivsete lõpukaadrite eest, milles Toomas ja Anu kohtusaalis vallandunud müstilises vihmasajus taas teineteist leiavad. Kui arvestada, et 6. oktoobril esilinastunud “Meeletut” on Eestis vaadanud juba 13 000 inimest ja kriitika on linateosesse suhtunud valdavalt positiivselt, tulekski eelmises lõigus öeldut käsitleda ühe indiviidi iseka irisemisena. Taska Filmi ja ETV koostöös valminud “Meeletu” osaleb ka peatselt algaval PÖFFil ehk Pimedate Ööde Filmifestivalil, kandideerides rahvusvahelises võistlusprogrammis 156 000 kroonisele grand prix‘le.
Paljud Eestimaa inimesed, mina sealhulgas, võlgnevad “Meeletu” värskest peast näha saamise eest tänu Kinobussile, mis filmi ka väiksemates paikades näitamas käib. Palamuse rahvamajas oli saal igatahes üsna täis ja kohalike seas võis näha Jõgevalt tulnuid. Järgmiste filmidena toob Kinobuss Palamusele 7. detsembril Eesti animafilmi “Leiutajateküla Lotte” ja Soome filmikunsti tõusva tähe Aku Louhimiehe loodud “Külmunud linna”, mis juba võitnud ühe auhinna Karlovy Vary filmifestivalil. Tuleval neljapäeval, 23. novembril kell 18 saab Palamusel aga vaadata nimeka Hispaania re?issööri Pedro Almodovari uut filmi “Volver”, mille toob kohale Tallinnfilm. Nii et Palamusel võib juba kino taassünnist kõnelema hakata.
RIINA MÄGI
