Luuletaja Artur Alliksaar oli 1960. aastatel üks Tartu vaimu alustalasid ja, nagu Andres Ehin kõnealuses mälestusteraamatus nimetab, Tartu boheemlaste kuningas. Hellat oli aga üks selle kuninga ustavaid jüngreid: nii tema kui ka ta sõber Matti Vaga armastasid tudengite ja algajate luuletajatena alatasa Alliksaare seltsis ülikooli või Werneri kohvikus istuda. Muu hulgas päästis Hellat nii mõnegi Alliksaare poolt kohvikulaua taga suvalisele paberitükile kirjutatud luuletuse ? sel moel, et napsas selle kaasa ning lõi kodus oma eriliselt tugeva löögiga kirjutusmasinal tosinas eksemplaris ümber, jättes ühe eksemplari endale, andes teise autorile ning jagades ülejäänud sõpradele.
Mõni ime siis, et Hando Runnel ja Mart Jagomägi kirjastusest Ilmamaa just Henn-Kaarel Hellatile ettepaneku tegid Alliksaare isikut käsitlevad mälestuskillud kokku koguda ja raamatuks koondada.
“Õige aeg sellise raamatu tegemiseks olnuks tegelikult kakskümmend aastat tagasi,? tunnistas Henn-Kaarel. “Siis olid elus veel Harri Õiglane ja paljud teised Alliksaare elus suurt rolli mänginud inimesed, keda praegu enam pole.?
Koostades nimekirja neist, kel tema arvates võiks olla Alliksaare kohta midagi olulist öelda, sai Hellat kokku umbes kolmkümmend inimest. Tekstid sai ta siiski vaid kümmekonnalt.
“Paljud äraütlejad väitsid, et nad ei mäleta enam nii kaugeid sündmusi,? ütles Henn-Kaarel.
Meenutajateks on raamatus Ain Kaalep, Leo Metsar, Ottniell Jürissaar, Madis Kõiv, Andres Ehin, Ain Raitviir, Henno Arrak, Ave Alavainu, Ilmar Anvelt, Paul-Eerik Rummo, Mirjam Peil ja mõistagi Hellat ise. Kaudselt ka Matti Vaga: kadunud Vaga ja Hellat pidasid nimelt aastatel 1982-1983 päris pikka ja sisukat Alliksaare teemalist kirjavahetust ning patt olnuks see sellises raamatus avaldamata jätta. Olgu öeldud, et kaugeltki kõik kirjatükid pole kirjutatud kõnealuse raamatu tarvis: mõni neist on ka kusagil varem trükivalgust näinud.
“Sel tasemel, nagu see praegu veel võimalik, on see raamat nüüd tehtud,? ütles Henn-Kaarel Hellat.
Müütiline tegelanePõlenud maja korstnajala ümber kokku klopsitud hurtsikus elav ning vaimsetest asjadest palju ja materiaalsetest vähe hooliv Alliksaar oli legendaarne ja poolenisti müütiline tegelane juba eluajal. Pärast varast surma (43-aastaselt) seda enam. Ain Kaalep kirjutab, et müütiliseks tegelaseks kujunemiseks on Alliksaarel igasugused vajalikud elemendid olemas: “Vaene päritolu. Imeline haritus õppeasutuste fragmentaarsusest olenemata. Seiklustest tulvil noorus. Vangipõlv. Ja viimased “seitse vilja-aastat? poolnäljas, ametliku tunnustuseta, variseridest mõnitatud, jüngritest austatud ? enneaegse lõpuni, mis, kaasaegset vormi omandamaks, hukkamise või vabasurma asemel esineb vähktõvena. Ja siis ? silmipimestavalt võimas ülestõusmine loomingus.?
Siberi katlast juba läbi käinud Alliksaar ei teinud, nagu kunstnik Henno Arrak meenutab, mingit saladust oma arvamusest mistahes asja kohta. Muu hulgas polevat ta olnud puhtfüüsiliselt võimeline rääkima sosinal ega tooni alandama.
“See, mida ta rääkis Werneris, oli tõenäoliselt kuulda raekoja ette ja soovi korral oleks julgeolek täiesti tasuta võinud saada ülevaate Arturi (ja tema lauakaaslaste) mõttelaadist. Nii polnud ka midagi imeks panna, et Arturi põlastavad hinnangud kultuuriametnike kohta jõudsid adressaatideni,? kirjutab Arrak.
Alliksaar põlgas kogu hingest ka nõukogude võimu ülistavaid luuletajaid.
“Ta otsis Loomingust, Noorusest ja muudest trükistest välja truualamlikkusest iseäranis nõretavaid luuletusi ja luges neid mõnikord pilaval häälel ette. Werneris korraldas ta poliitlugemisi, lugedes kohvikukülalistele ette näiteks poliitökonoomia või teadusliku kommunismi õpikut. Ma ei mäleta, et ta oleks omalt poolt midagi lisanud. Siin-seal ta küll köhatas mõnes äärmiselt ebasobivas kohas. Aga ta esinemisviis oli nii veider, et kohvijoojate näod tõmbusid tahes-tahtmata naerule. Kui mõni parteilane Alliksaart vaikima püüdis sundida, häbistas luuletaja teda kui rahvavaenlast, kes tema ideoloogilist ettevõtmist saboteerib,? meenutab luuletaja Andres Ehin ja lõpetab oma loo lausetega: ?Ta oli inimene teisest maailmast, vabast maailmast. Teisi nii vabu polnud silmapiiril. Kui kuuekümnendates oli midagi kuldset, siis oli see kroon Tartu boheemlaste kuninga (siis muidugi Alliksaare ? R.M.) peas.?
Kauples aastaid juurdeAlliksaare kohta käibel olnud legendidest uskumatuim oli see, et ta, olles mingi talle kui raudteeametnikule kaela väänatud majanduslikku laadi süüdistuse pärast juba vangi pandud, tunnistas vabatahtlikult üles selle, et oli olnud Saksa sõjaväes ja sai selle eest hulga aastaid otsa. Paul-Eerik Rummo kirjutises “Artur Alliksaare dokumenteeritud legend? ära toodud tsitaadid Alliksaare avaldustest ENSV peaprokurörile, 24. üksiku laagripunkti operatiivvolinikule ja NSV Liidu Ülemkoht sõjakolleegiumile tõestavad, et see oli tõsi. Ilmselt ei tahtnud kehva tervisega luuletaja, kes enda vanglast elusast peast pääsemisse enam ei uskunud, teise ilma minna mingi kriminaalina, vaid eelistas enda jaoks palju austusväärsema poliitvangi staatust. Oma avaldustes on ta, muuseas, täiesti avameelselt ja loogiliselt põhjendanud, miks ta Saksa sõjaväkke astus. Praegu, mil Eesti noorte meeste Saksa armees teenimise motiivid tükati tuliselt päevakorral, tasuks mõnikord ehk ka Alliksaart tsiteerida.
Müstilised on ka raamatus ära toodud Alliksaare kirjad, mis saadetus sõber Eino Lainvoole vangilaagrist ning milles pole vaatamata inimest looma tasandile taandavatele oludele märkigi sellest, et ?kuningas Artur? oleks oma trooni vähimalgi määral kõigutada lasknud: tema mõte tegeleb ikka vaimsete asjadega (sealhulgas laagrielu filosoofilise tõlgendamise) ning endale saatagi palub ta raamatuid, raamatuid ja veelkord raamatuid.
Peale Eino Lainvoole saadetud kirjade leiab raamatust ka Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale adresseerituid.
Polnud lihtrahva luuletajaAutori eluajal jõudis Alliksaare loomingust ilmuda vaid näidend ?Nimetu saar?. Tema luule jõudis laiema lugejaskonnani alles pärast tema surma.
?Alliksaar ei olnud n-ö lihtrahva luuletaja,? ütles Henn-Kaarel Hellat. “Enamik inimesi teab tema loomingust vaid luuletust “Aeg”, mis algab ridadega “Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu.? Ja sedagi tsiteeritakse surmakuulutustes enamasti valesti.?
Hellati sõnul on Alliksaare luule mõistmise eelduseks korralik luulega tegelemise kogemus. Ent kellele tema luules loodud maailm avaneb, see saab võimsa elamuse.
Millalgi 1963. või 1964. aastal käis Hellat Vikerkaare tänavas Alliksaarte pool fotoaparaadiga ning tegi luuletajast ning tema abikaasast ja pojast mõned pildid. Mälestusteraamatu koostamise ajal Hellat neid pilte vaatamata usinale otsimisele ei leidnud ning arvas, et need on jäädavalt hävinud. Mõned päevad pärast raamatu trükist tulekut leidis Hellat aga oma vanade negatiivide hulgast ka selle, kus Alliksaarte juures tehtud võtted peal ning viis selle kohe fotoateljeesse.
?Nüüd saan neid pilte vähemasti oma meenutusteraamatus kasutada,? ütles Henn-Kaarel.
Tema meenutustesarja ?Inimese tegemine? viies raamat ?Templis ja tavernis?, mis käsitleb just Hellati noorpõlve boheemlikku Tartu-perioodi, peaks ilmuma veel sel aastal.
?Juurde kirjutada pole enam midagi vaja, pean ainult valmis tükid omavahel n-ö kokku traageldama,? ütles Henn-Kaarel.
Jääme ootama.
RIINA MÄGI
