Eesti esimesel iseseisvusperioodi rahadel oli kunstnik Günther Reindorf kujutanud 5kroonisel kalurit, 20kroonisel kalurit ja 100kroonisel seppa. Kunstilahendused väljendasid lugupidamist põliste elukutsete vastu. Erinevate ametite prestiiži kujundamisel ja neid õppima motiveerimisel on mitmekülgsed võimalused ka kutseharidusel.
Taasiseseisvas Eestis on seda valdkonda korduvalt reformitud: ametikoole likvideeritud ja ühendatud. Samas räägitakse sageli vajadusest tõsta noorte valikutes kutseõppe mainet, koolitada tugeva professionaalsusega oskustöölisi. Küllap tasuks selleks uutes oludes ka alternatiivseid võimalusi otsida. Miks ka mitte korraldada osa õppest ettevõtetes kui praktilises keskkonnas.
Soodsad tingimused andis ülikool
Kutseõppe planeerimist on läbi aegade mõjutanud vajadus ühe või teise elukutse inimeste järele. Euroopa vanimaks kutsekooliks peetakse merekooli, mille 15. sajandi esimesel poolel asutas Portugali prints Henrique Meresõitja. Eestis avati 1833. aastal väike kutsekool Kärdlas Kalevivabriku juures. Soodsad tingimused kutsehariduse arenguks andis Tartu Ülikooli taasavamine. Nii rajati Vana-Kuustesse keiserliku Venemaa esimene põllumajanduslik õppe- ja uurimisasutus Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut, mis ühtlasi oli Tartu Ülikooli õppe ja katsemajand. Seal õpetati lambatalitajaid, kupjaid ning mõisavalitsejate abisid.
Carl Robert Jakobson propageeris merekoolide rajamist ja laevaehituse õpetamist. Tema õde Natalie Johanson-Pärna rajas Tallinnasse tütarlaste käsitöökooli.
- sajandil teisel poolel hakati Eestis koolitama ka raudteelasi. Uue väljundi kutsehariduse edendamiseks andis Eesti iseseivumine. Tänases Jõgeva vallas Kuremaal loodi 1921 piimandus- ja karjakasvatuskool, mis 1931 hakkas kandma kontrollassistentide kooli nime.
Taasiseseisvunud Eestis tegutses õppesasutus Kuremaa tehnikumina kuni 2004. aastasni.
2015 lõpetas tegevuse ka Eesti Aleksandrikooli järjepidevust kandnud Põltsamaa Ametikool vaatamata sellele, et äsja oli koolile valminud kaasaegne praktikahoone.
Riigitasemel on kutseõppeasutuste sulgemist enamasti põhjendatud õppurite arvu vähenemisega ja võetud selle aluseks ka koolipidamise majanduslik tasuvus. Kutseõppest huvitatute vähenemist põhjustavad ka üldised demograafilised tendentsid: elanikkonna vananemine, paljude inimeste ja ka noorte tööleasumine maale. Põllumajandustootmise vähenemise ja ühtlasi moderniseerimisega (digitaal-, tehno-, ja robotlahendused) on vähenenud vajadus põllumajanduspetsialistide ja oskustöölise järele.
Õpetajateks sobiks ettevõtete juhid
Kindlasti pole aga noored, kes sooviksid omandada praktilisemat elukutset Eestimaalt kadunud. Usutavasti teeksid nad eriti hea meelega seda kodupiirkonnas või selle läheduses. Arvestades seda, võiks kutseõppe läbiviimiseks luua võimalused ka piirkondades paiknevates ettevõtetes ja asutustes. Õpetajateks, iseäranis praktiliste oskuste läbiviijateks, sobiksid hästi ettevõtete juhid, tootmisjuhid, kogenud oskustöölised. Mõistagi ei hakka nad seda tegema niisamaa aitähi eest. Kohapealse väljaõppe rahastamisse võiks aga panustada riik, eraldades selleks raha haridusvaldkonna eelarvest.
Eelnevalt võiksid toimuda ka koolitused firmades-asutustes tegutsevatele õpetajatele, kus nad saaksid üldteadmisi pedagoogikast, nõuandeid oma teadmiste ja oskuste paremaks edasiandmiseks, samuti viiksid end kurssi psühholoogia või muu valdkonnaga, mis õpetamisel samuti kasuks tuleb.
Samuti tuleks koolitajatele ettevõtetes anda õigus ka kutseeksamite korraldamiseks ja kutsetunnistuste välja kirjutamiseks. Mõistagi võiks eksam toimuda mitme spetsialisti juuresolekul ja hindamisel.
Väljaõppes pole midagi uut
Ühe variandina võiks õppetöö toimuda nii, et gümnaasiumis või kaugõppekoolis omandakse keskharidus, ettevõttes kutseõpe. Samas leidub neidki, kes otsustavad piirduda põhiharidusega, kuid huvituvad just praktiliste oskuste õppimisest.
Ettevõtte keskne õppetöö võiks suuresti olla ka projektipõhine. Kui leidub õppida soovijaid, leitakse ka ettevõte (miks mitte konkursi korras), milles õppetöö läbi viia.
Kui ettevõtete omanikud, juhid, spetsialistid hakkavad läbi viima koolitust, muutuvad nad avalikkusele veelgi tuntumaks, suureneb huvi pakutavate toodete ja teenuste vastu.
Osa väljaõppe saanuid võivad oma õppimiskohas ka tööd leida. Küllap jätkub tööd mujalgi, sest oskustöölise puudus on üks valuküsimusi tänases Eestis, eriti väikelinnades ja maapiirkondades.
Heal tasemel kutseoskustega noor või ka täiskasvanuõppe saanud vanema põlvkonna inimene suudab vaieldamatult elus paremini toime tulla. Muidugi oleks ideaalne kui ta leiaks Eestis rakendust. Avatud piiride tõttu ei saa seda aga kriteeriumiks seada. Aga ka see, kui meie kaasmaalased saavad edukamalt hakkama välisriikides, ega pea olema nii-öelda Kalevipoegade karikatuures staatuses, on positiivseks kuvandiks ja rahvuslikuks uhkusesks Eestimaale.
Võiksime fantaseerida ka nii: kui oleks Eestis olnud piisavalt tugeva kvalifikatsiooniga seppasid, poleks eeposekangelane Soome sepa juurde mõõka tellima läinud, jäänud ära Soome sepa poja tapmine, sepa needus ja sellest tingitud Kalevipoja hukkumine Kääpa jõel.
Ühtlasi pole aga töökoha väljaõppes midagi uut, see toimis ja oli ka ainuvalitsev juba keskajal, kui meistrid selle ja õpipoisse koolitasid. Tänaseni on ju teada ka ütlus ”Meistrid, sellid õpipoisid”.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
