Ka kirik ja kalmuaed, vanemate inimeste käes nähtud koltunud pildid, mälestusasjad köitsid poisikese tähelepanu. Nii sai minu, vahetult pärast suurt sõda sündinu põlvkond aimu ka sellest, mis kunagi oli.
Fantaasia otsis vastuseid ja võimalusi, et see püha iseseisvuse aeg tagasi saaks.
Aga õnneks oli meile see iseseisvuse taastamise aeg siiski antud. Võimaluse pidime ise ära tundma ja selleks ka valmis olema.
Ärkamise aeg
Punasel ajal valiti juhtideks ankeedi järgi. Nii arvatakse.
Põhiliselt on see tõsi ? valitav pidi olema töölis- või talupoegliku päritoluga, kõrgkooli diplom pidi ette näidata olema, parteiline kuuluvus oli absoluutne nõue ja närvid (tervis) pidid korras olema. No ja muidugi, enne pidid ennast ka mõistlikuna näidanud olema.
Seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel suutis noor inimene ennast teostada paljuski kahestudes. Ja oli sinu asi, et sa hulluks ei kisuks ja oma soovitut ära ei rikuks.
Sellistes oludes valiti ka toonaste rajoonide täitevvõimude tippjuhte. Aga ka kõiki teisi juhte, parteiametnike poolt.
Rajooni juhtimise töö oli neil aastail eriti keeruline, sest kõike nappis, majandite jõukus ületas ressursside saamise võimalused ja pidevalt käis üks teki äratõmbamine.
See oli aeg, mil letid olid tühjad, bensiini ei jätkunud. Moskva ja Leningrad surusid ikka väga räigelt. Ei möödunud ühtegi maavalitsuse istungit, kus poleks käsitletud energeetika ja toiduainetega seonduvaid probleeme: mis kell lõppes ühes või teises poes vorst ja liha või tuli ainult subprodukte; milline on ühe või teise kellaaja elektritarbimissüsteem. Tänapäeval ei saa noored sellest aru, ei oska ettegi kujutada. Aga nii oli.
Neil aegadel oli üheks peaküsimuseks, kuidas hoida rahva energia ja vabadussoov sellises liikumises, et keegi teisi ära ei tallaks ja uus Mahtra sõda ei puhkeks. Seda said suunata ainult need inimesed, kes olid oma sisemise valiku teinud ammu enne ärkamisetuhinat ja kes suutsid vastutada ning oma teadmistega homse päeva ohte näha ja tõrjuda.
Oluline oli ka nende seaduslik ja tunnustatud positsioon eestimeelses võtmes. Enamikul Eesti Maaomavalitsuste Liidu liikmetel see nii oli.
Ähvarduste ja pealtkuulamiste vähesuse üle kurta ei tulnud. Kõik Vabadussõja mälestusmärkide taasavamised olid väga rahva- ja jälgimisrohked. Ja neil üritustel oli nii rahval kui juhtidel oma osa. Rahvas käis neil pidulikel päevadel oma meelsust avaldamas ja lubatavusi kontrollimas ning juhid oma rahvast julgustamas ja äratamas. See oli ka omamoodi rahva kaitsmine.
Kas meil oli teisi valikuid?
Oli ikka. Kuid me valisime nii.
Teadsime, et rahval on tarvis oma tõekspidamiste kinnituseks juhtide kindlust, nende kaugemat pilku ja väsimatut energiat. Kõik rahvaliikumised ja vabaduspüüdlustega rühmitused said tuge suuresti ka maavalitsustest ja nende juhtidelt. Kraaklejaid ja oma hirmude eest põgenevaid irisejad jätkub igasse aega ja seltskonda. Neid oli ka meie hulgas. Kahjuks.
Oma tegevuses ja tõekspidamistes toetusime Eesti iseseisvumise kogemustele ning õnnelikul kombel olid paralleelid olemas. Nimelt tekkisid Eesti Vabariigi alged juba tsaaririigi rüpes. Tähelepanu väärib asjaolu, et tookordki toimus see läbi omavalitsuskooli. Nii K. Päts kui J. Tõnisson, nii J. Poska, A. Piip kui J. Vilms ei tulnud iseseisvumisprotsessi tühjusest, vaid olid selleks ette valmistatud läbi oma senise kujunemisloo, sh läbi aktiivse omavalitsusalase tegevuse.
Romantikast oli asi kaugel
1989. aastal olid kohalikud rahvasaadikute valimised, kus meie, senised täitevkomitee esimehed, kõik kandideerisime ja saime rahvalt mandaadi. See oli tunnustus.
Maavolikogu (mitte enam parteiaparaat) valis meid maakonna täitevvõimu juhtima. Maavolikogud koosnesid rajooni küladest ja linnadest vabalt valitud saadikutest.
Sama aasta detsembris Toompeal, Ülemnõukogu ees nimetati meid pärast ametivande andmist endisaegse tava kohaselt maavanemateks.
Ülemnõukogu otsustega käivitati Eesti Vabariigi juriidilise taastamise mehhanism juba 16. novembril 1988.
Kuna Moskva surve oli tugev ja alanud vabanemine võis iga hetk uuesti ohtu sattuda, oli tollastes tingimustes loomulik viia haldusreformi raames läbi võimu teatud detsentraliseerimine, selle viimine kohtadele, maakondadesse. Nii, nagu see toimus ka 1917-1918. aastal. Õigustatult arvati, et sellist süsteemi on raskem represseerida kui üksikuid võtmefiguure Toompeal või Kadriorus rünnates. See lisas maavanematele raske psüühilise koorma.
Juhuks, kui asjad võinuksid minna halvaks, pidid teatud valitsuse liikmed ning maavanemad-linnapead korraldama reaalset vastupanu Moskva agressioonile. Sellepärast kuulub meie tänu kõigile, kelle õlul oli neil aastail määrav ja kandev roll, nii omariikluse aluse loomisel kui ka selle kaitsmisel pingelistel päevadel 1991. aasta jaanuaris ja augustis.
Suurt ühtekuuluvust ja koondumist taasiseseisvumise idee ümber näitasid maakonnad ja linnad 2. veebruaril 1990 Tallinna Linnahalli kogunenud kõigi tasandite rahvasaadikute kogu organiseerimisega. Seal vastu võetud deklaratsioon kutsus ju otsesõnu läbirääkimistele kõiki osapooli, kellest sõltub Eesti Vabariigi taastamine de facto.
Arnold Rüütel on meenutanud: ?Ükski Kadriorus ette valmistatud ja Ülemnõukogus vastu võetud otsustest polnud mõeldud dokumentidena omaette. Kõigi nii kaugem kui lähem eesmärk oli nad kiiresti ellu viia. Peamise liitlasena ja teostajana nägin ma eelkõige omavalitsusjuhte. Just neile sain ma toetuda. Neil omakorda oli suur toetus kohtadel. Nii kujunes minu töökabinet.?
Eriliseks kujunes maavanematele ja eestimeelsetele linnapeadele 1991. a 21. augusti nõupidamine Arnold Rüütli juures Kadriorus, kus Eesti Ülemnõukogu esimees soovis meie seisukohta Eesti Vabariigi taasiseseisvumise väljakuulutamiseks. Nõupidamise ühisotsuse põhjal tegi Arnold Rüütel sellekohase ettepaneku Ülemnõukogule. Ja 69 saadiku poolthäälega Eesti Vabariik ka taasiseseisvus.
Olles vabariigi valitsuse partnerid, valitsesid maavalitsused tegelikult oma maakondade juhtimise kaudu tervet riiki. Tuletan meelde, et siis kehtis kahetasandiline, mitte ühetasandiline juhtimissüsteem nagu nüüd. Kõik seadused, sealhulgas ka eelarve, mida valitsus Ülemnõukogule esitas, töötati koos valitsuskabinetiga välja just kohalikke olusid tundvate-teadvate maavanematega.
Täna oleksime me nagu selle kogemuse unustanud ja nii on riigi arengust lausa kolmandale plaanile tõrjutud nii tegusad omavalitsused kui maavalitsused. Sajad kohalikud inimesed elavad ja töötavad vaata et poole jõuga, sest riigi arendamisest on nad tõrjutud käsutäitjateks. Käskude täitjateks, mis tulevad Riigikogust, erakondadest ja valitsuselt. Kurvaks teeb, sest midagi taolist kogesime ju nõukogude ajal. Olen veendunud, et tugevate maakondade taastamine ja nende tegevustäiuse rakendamine on ainus viis, kuidas riik kreenist välja tuua.
Maavalitsused tagasid Eestis neil aastatel kodurahu ja läbi nende Eesti Vabariik ka taastati. Eks just sellepärast olid maavanemad ja nende pereliikmed ka esimeste hulgas, kellele kirjutati augustis 1991 välja arreteerimisordereid ?
Meil kõigil läks õnneks.
Rahval eelkõige.
Maksab mäletada ja meenutada.
ROBERT NÄRSKA,
Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees
astatel 1990 -1992
