Ühest küljest toitsid seda tunnet rohmakad vanadest laudadest raamid Ave piltide ümber, teisest küljest sobib sellesse ajaloost, maalähedusest ja huumorist läbi imbunud paika tema piltide vaim.
Nagu tavaliselt, toimetavad ka Palamusele üles saanud tosinal pildil enamasti nn meie küla eided, kellega juhtub igasuguseid kummalisi asju. Kui üks meie küla eit on ennast lambaks joonud, siis teise eide vana kõuts hakkab vastukaaluks jälle päevapealt karsklaseks. Ühel pildil kõpitsevad meie küla eided ühe vana kummituse korda, teisel aga, vastupidi, ei salli mingeid üleloomulikke tegelasi.
Mõned pildid on pühendatud meditsiiniteemale: ühel meie küla vanal krantsil läheb kõrtsist tulles kõht lahti, ühe meie küla eide kõhust tuleb köögilaual teostatava operatsiooni käigus välja eriti kallis kalliskivi ja vanalt Kirjakult ravivad meie küla eided saunalaval kõik tõved ära. Veel saab piltidelt näha, kuidas meie küla eided viivad kõik oma nodi (näha on esmajoones suuri kõrvitsaid) Paunvere väljanäitusele ja kuidas meie küla eided on endale presidendi juba ära valinud.
Presidendi õuekunstnik
Kaks viimast pilti on tellimustööd: Paunvere-pilt on maalitud väljanäituse korraldajate tellimusel möödunudsügisese väljanäituse ajal Palamusel, teine ühe erakonna tellimusel nende tänavuse kalendri tarvis. Paraku ei sobinud pilt erakonnameestele, sest nad hakkasid selles kenas rahulikus valge villakasukaga loomas, kelle eided presidendina pjedestaalile olid tõstnud, nägema vihjet praegusele presidendile. Nii jäi see pilt Avele ja kalendri jaoks maalis ta etteantud teemal uue. Mis kukkus tema meelest hoopis kehvem välja.
“Mul ei tulnud uneski pähe Arnold Rüütlit solvata,” kinnitas Ave. “Pigem võiksin ma ennast tema ihu- või õuekunstnikuks nimetada, sest peaaegu kõik Eesti maavanemad on mult presidendi maakonnavisiidi ajaks kingituseks pildi tellinud.”
Lustakaid eitesid ja elukaid hakkas Ave kõigepealt maalima tassidele.
“Töötasin kunagi kümmekond aastat kunstikombinaadi ARS portselanimaaliateljees, ent märkasin õigel ajal endale portselanipõletusahju muretseda ja oma käe peal tegutsema hakata,” ütles Ave. “Mingil hetkel hakkasingi suveniiripoodidesse müüki minevatele tassidele selliseid veidraid tegelasi maalima. Siis aga kolisid need mu maalidele.”
Esimesed erkudes värvitoonides naivistlikud maalid tegi ta kümmekond aastat tagasi kodus seinale riputamiseks. Hiljem pakkus ta aga selliseid ka galeriisse müüki. Mõeldes ise, et kes neid ikka ostab. Ega eestlased ostnudki, küll aga välismaalased.
“Eestlastel oli tollal vähe raha ja ilmselt ka vähe julgust selliseid kirevaid ja “ulakaid” pilte oma koju üles riputada,” ütles Ave. “Värv tuleb eestlasele üldse raskelt kätte, pigem ümbritseb meie inimene end kodus mingite pruunide toonidega ja käib ka üsna hallilt riides. Ma ei tea, kas see püüd mitte liialt silma paista on pärit nõukogude ajast, aga mulle tundub, et sellest hakatakse üle saama.”
Rutiin ei inspireeri
Küsimusele, kust ta oma piltide ideed võtab, vastas Ave, et siit ja sealt.
“Näiteks pärast Palamusel käiku jääb mind kindlasti üks kiilaspea ja vuntsidega mees jälitama,” ütles Ave Oskar Lutsule vihjates. “Muidu saan inspiratsiooni igasugu veidratest juhtumitest ja nähtustest. Ja keda rutiin inspireerikski! Aga vaat kõhulahtisus ja sapikivid ? need on iseasjad.”
See pilt, millel ühe eide kõhust kalliskivi leitakse, sündiski siis, kui Ave abikaasal sapikivi leiti, tunnistas Ave.
Suure produktiivsuse tõttu pole Avel endalgi oma loomingust enam ammu täit ülevaadet. Aeg-ajalt kohtab ta siin-seal oma pilte, millest ta mälus enam jälgegi polnud. Palamuse näituselgi (mis on üksiti näitusmüük) riputas ta suuremate piltide vahele peotäite viisi pisemaid, mis aga, nagu suuredki, mingile naljakale lausekillule üles ehitatud.
“Need on maalitud katusekimmidele,” selgitas Ave. “Ostsime nimelt maja katuse uuendamiseks suure koguse kimme. Ühtäkki avastasin, et kui õhem ots maha saagida, sobivad need väga hästi väikeste piltide maalimiseks. Olen nende pildikestega katuseraha ammu tagasi teeninud. Ainult et nüüd tuleb kimme juurde osta, sest katus pole veel sugugi valmis, aga materjal hakkab otsa saama.”
Tegelikult võivat koerakaka ka ära kuivatada, üle lakkida ja kunsti pähe maha müüa, kinnitas Ave itsitades. Ta ise pruugib sagedamini siiski kultuursemat rahateenimise moodust: korraldab Piibe maantee äärses endises Raudoja kõrtsis, kus ta oma perega elab, portselanimaali kursusi. Kuna Tallinnast on Raudojale vaid poole tunni tee, siis tulevad pealinna soliidsete firmade esindused hea meelega sinna kunsti tehes lõõgastuma.
Rutiinivaba lõõgastushetke pakub ka Ave Nahkuri piltide vaatamine. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab näitust “Meie küla eided ei salli mingeid üleloomulikke tegelasi” näha veebruari lõpuni.
RIINA MÄGI
