Kuidas minu kingitus vanaema kappi sai?
HELVE LAASIK
Praegused lapsed soovivad jõuluvanalt enamasti Barbie-nukku. Kui mina väike olin, siis meie unistasime nukust, kelle silmad käivad lahti ja kinni.
Võisin olla umbes nelja-viiene. Kirjutasin jõuluvanale kirja ja jäin ootama. Ühel detsembripäeval palus vanaema mul midagi oma toast tuua. Siis ma läksingi tema kapi kallale ja ennäe – sealt vaatas vastu suur karp, mille sees oli minu unistuste nukk.
Kohkusin hirmsasti. Miks on see nukk vanaema kapis? Ma ei julgenud kellelegi iitsatada ka. Asi läks veel põnevamaks, kui jõuluvana kotist lõpuks sama karp välja tuli. Rõõm nuku üle oli väga suur ja ma ei julgenud nähtust kellelegi rääkida. Aga küsimused muidugi jäid.
Ega käbi kännust …
KAIE NÕLVAK
Meie kodus oli kombeks ehtida jõululaupäeval kuusk, süüdata sel õhtul vaid päris-küünlad, mitte elektrituled, süüa piparkooke ja laulda mõni jõululaul. Kingid tehti vana aasta õhtuks, enamasti oli “keegi” nad ukse taha toonud… Jõuluvana- ja päkapikumaailma tuli sisse elada siis, kui oma lapsed väikesed. Et poeriiulid tol ajal tühjavõitu ja enne pühi veel eriti, siis tuli pildiraamatuid, viltpliiatseid ja muud ihaldusväärset aegsasti varuda. Esimesel Eesti krooni talvel olid maiasmokkade ihaldusobjektideks Marsid, Snickersid, Milky Way’d ja muu välismaine kraam, osta võis neid aga harva, sest rahakott oli imeõhuke. Sai siis neid imeasju vähehaaval varutud. Kui jõuluvana lõpuks tuli, oli laste rõõm suur: olevat veel “vingem” kommikott kui see, milliseid koolis suurte perede lastele valla poolt olla jagatud!
Kui tütar juba ise emaseisuses, tunnistas ta üles, et teadis tegelikult, kuhu ma jõulude eel kommid peidan, ja käis sealt vähehaaval matti võtmas. Ega käbi tõesti kännust kaugele kuku: minagi teadsin lapsena, kust oli mõtet otsida maiusevarusid, mida meil mitu nädalat enne pühi Lätist toomas käidi.
Alltekstiga jõulukink
RIINA MÄGI
Inimese mälu on kummaline nähtus: ei või iial teada, mille see säilitamiseks välja valib ja mille prügikasti viskab. Nii tulebki mulle kõigist elu jooksul saadud jõulukinkidest miskipärast esimesena meelde väike hakklihamasin, millega jõuluvana (või oli see siis hoopis näärivana?) mind lapsepõlves üllatas. Eriline rõõm tillukese tööriista üle oli ilmselt tingitud sellest, et see oli päris hakklihamasina vähendatud, aga täpne koopia ning käis täpselt samasugustest osadest täpselt samamoodi kokku, ainult lõiketerad olid nürid. Nii et hakkliha sellega muidugi teha ei saanud, aga pähkleid võis pudiks jahvatada küll. Ega seda pähklipuru siis vaja läinud, aga väikese masina vänta oli lihtsalt nii tore ringi ajada!
Olen üks neid õnnelikke, kellel lapsepõlvekodu alles ja aeg-ajalt ikka sinna asja. Hiljuti jäi mulle seal seesama ammune jõulukingitus silma alla ning mõtlesin: varsti on mu lapselapsel paras sellega mängida. Ning veel üks mõte tükkis pähe: see pidi ikka tark jõuluvana olema, kes sellise tugeva alltekstiga kingituse tegi. Mis see elu muud on olnudki kui üks hakklihamasin…
