Hetkel naudib Joonas rutiini: kindel rütm, millest praeguste prognooside kohaselt kuni 9. klassi lõpetamiseni piisab. ?Suurt kohustustekoormat pole ma oma õlgadele võtnud, sest ülekoormusega ei taha hindeid ära rikkuda,? ütleb ta ise.
Peale kooli on aega tegeleda teatri, koori ja trenniga. Need on olnud läbi aegade jäävad tegevused, aga neile on vahepeal lisandunud veel muidki, näiteks plokkflöödi- ja pasunaõpe. Suurt pühendumist nõudis ka seitse aastat väldanud kunstikool. Edukas lõpetamine oli seda vaeva väärt. ?Kui aega tekib, püüan ehk jaanuarist uuesti kunstikoolis käima hakata, sest kunstiga on mul väikesed plaanid,? räägib Joonas Paas.
Eelmainitule lisaks huvitub Joonas fotograafiast. Vanaisa ?ZENIT? pühiti tolmust puhtaks juba aasta eest ja nii on ta rännanud läbi portreede, maastike, looma- ja taimefotode. ?Detailid on kõige armsamad,? kinnitab Joonas.
Öökapiraamat on Oscar Wilde?i ?Dorian Gray portree?
Joonase öökapiraamat on Oscar Wilde?i ?Dorian Gray portree?. Selleni viisid sõprade tähelepanekud tema ja raamatu peategelase Doriani vaheliste paralleelide kohta. Ta loodab, et ei lõpeta nii nagu Dorian, kuid ilmselged seosed on olemas ja see on Joonase meelest nii kummaline.
Viimase aastaga on Joonasest kujunenud Brasiilia bossanoova austaja, kuid septembris jättis ta selle hetkeks tagaplaanile ja suundus pisut progressiivsema tulevikujazzi radadele. ?Kui keegi tahab sellest aimu saada, siis kuulaku pühapäeval Raadio 2-s saadet ?Innovatsioon?,? soovitab Joonas . Selle kõige vahele mahub ka 70. funkydisko, Michael Jacksoni nooruspõlv ja Baccara.
Iga asja jaoks on elus mõni inimene
Joonasel pole kunagi olnud ühte kindlat isikut, keda võiks iidoliks pidada. ?Pigem kasutan ära teiste paremaid külgi ja rakendan neid endas nii, et need uutena välja näevad,? ütleb ta.
Tema meelest on iga asja jaoks elus on mõni inimene: ?Kõik on alguse saanud mingist loomulikust sündmuste käigust. Kõigepealt olid ema ja Lianne Saage-Vahuri vaheline tutvus, mis viis edasi teatriala tundmaõppimiseni. Inimesed, kellega olen tuttavaks saanud, ongi aidanud leida kõige keskelt iseennast. Nii tuleb mõnikord seista teadmatuses, keda tänada selle eest, et ma olen selline, nagu ma olen. Ükskõik, kui palju elult peksa saad ja ükskõik, kui palju halvasti öeldakse, kunagi ei tohi alla anda. Kui kõige tähtsam inimene su elus sind läbikukkumiseni viib, on ka siis veel lootus, et tal pole õigus. Üle laipade ei tasu minna, aga alla ka ei anna. Nii kaua, kuni ma tean, et olen kritiseerijatest üle, ei ole võimalik mind vankuma panna.?
Õpib päev päevalt suud kinni hoidma
?Otseselt kedagi ei kadesta, aga võib-olla ehk mõningaid iseloomujooni, mida ma endas leida ei suuda. Kadestamisväärsed on tarkus, õilsameelsus (mida naljalt ei kohta) ja sõltumatus. Kui oleksin täiuslik, muutuksin masinlikuks,? räägib Joonas Paas.
Päev päeva haaval õpib Joonas enda sõnul suud kinni hoidma. ?See tuleb mul aina paremini välja, kuigi vahetevahel on valus vaadata, kuidas oma arvamust alla surutakse. Ma ei suru alla, kuid ei pressi ka peale. Mul on head seisukohad, aga hea põhjendamisega on neid võimalik ümber vormida. Plussiks on ka see, et kehvemal päeval ma oma iroonilist huumorit koju ei jäta. Mida halvem päev, seda rohkem irooniat. Püüan sellest loobuda. Vahel tundub endale ka üpris hale.?
Joonas austab inimesi, kes respekteerivad teda sellisena, nagu ta on. ?Mulle ei meeldi need, kes oma olemasolu kinnitamiseks end pidevalt teistele tõestada püüavad. Tunnen aga kaasa neile, kes massis rabeledes ükskord aja peatudes oma tühisust näevad. Üldiselt on mul olnud kogu aeg vanemad sõbrad. On inimesi, kes otsivad nõrgemaid partnereid, et endale oma üleolekut tõestada. Teen vastupidi: lähen nendega, kellega olles tean, kui palju mul veel neilt õppida on,? ütleb ta.
Ebaoriginaalsed unistused
?Unistuste osas olen ma ebaoriginaalne. Ma tahan ärgata valgete linade vahel, astuda päikesest soojale parketile, lüüa lahti kardinad ja astuda läbi klaasukse rõdule, näha taevast ja elu enda alla sagimas, hingata ja öelda, et see ongi õnn. Unistan heaolust, et mu ümber oleks lihtne luksus. Unistan võimalusest olla sõltumatu ja omada vahendeid oma tujude ja loomingu väljendamiseks,? leiab noormees ise.
Kõigest hoolimata ei kavatse ta elada nagu Prantsuse kuninganna Marie Antoinette, kes igal hommikul kogu aia lilled oma kleidi värvi järgi ümber laskis istutada. ?Ma lepin vähemaga. Üldiselt ma hindan tegudes, olemasolus ja hetkedes nende ilu. Ilu sünnib vabadusest ja headest mõtetest.?
Tulevik on Joonase meelest lähemal, kui me seda arvata oskame. ?Lähemal kui homme või ülehomme. Iga hetk on töö selle nimel, et ühel päeval kookonist liblikana väljuda.? Õpingute seisukohalt kavatseb ta esmalt kevadeni hakkama saada ja eks siis paistab, mis saab. ?Kaugemas tulevikus seon end koreograafia või mõne peenema disainerierialaga. Janunen pääseda tantsijana lavale.?
JANAR JUHKOV,
Jõgeva Gümnaasiumi õpilane
