Jôgevasse puutub see suurteos oma päritolu poolest: Seppo Zetterberg ehk tema siinsete sôprade ja Soome estofiilide jaoks lihtsalt Zeppo on oma Eesti-pädevuse saanud sellest tööst ning kasvatusest, mida tegi ja andis Eeva Niinivaara.
Tollal (1945?1969 ja 1971), kui tema Helsingis eesti keelt ja kultuuri ôpetas, polnud tal Eesti uuema ajaloo kohta kasutada ôieti muud kui enda ning teiste mälestused ja üksikuurimusi siit ja sealt. Tema vundamendiks oli heasoovlik, kuid kriitiline patriotism. Oma uurimustega on Seppo Zetterberg seda aluspôhja väga oluliselt ja süstemaatiliselt laiendanud, tuues ta välja lausa tänasesse päeva: raamatu kujundlikuks lôpuks on foto Toomas Hendrik Ilvese meresôidust presidendina Soome.
Põhjalik, asjalik ja loetav käsitlus
Mônikord nimetavad soomlased nii tüsedaid raamatuid sônaga jättiläinen. Teaduskirjanduse suhtes tähendab see mingi teema pôhjalikku, asjalikku, ent loetavat süstemaatilist käsitlust, mis on viidud lôpuni ehk sisaldab vôimalikult uut andmestikku väljaspool päevakaja. Aastal 1994 toimetas Soome ajaloo kohta sellise teose trükki Seppo Zetterberg ise. Ta tegi seda koos kaasautoritega ja kuigi raamat kannab nime ?Soome ajaloo väike hiiglane?, on ta ?Eesti ajaloost? paksem ? 963 lehekülge.
Pôhimôtteline vahe seisneb selles, et Seppo Zetterbergi ?Eesti ajalugu? on nn ühe-mehe-raamat, mitte kollektiivne töö, umbes samasugune, nagu on professor Ilmar Talve ?Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni? (2004).
Umbkaudu samal ajal, mil Seppo Zetterbergi raamat ilmus Helsingis, jôudis eestikeelse lugeja kätte kaks uut raamatut ajalookirjutamisest. Üks on Marek Tamme ?Kuidas kirjutatakse ajalugu? Intervjuuraamat? (Varrak, 2007), teine professor Juri Lotmani ?Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast? (ilmumisandmed samad, koostanud Mihhail Lotman, tôlkinud Kajar Pruul). Pisut varem ilmus ajakirjas ?Tuna? (2007 nr 1) PhD Jaan Unduski essee ?Ajalookirjutusest Eestis ja eksiilis Teise maailmasôja järel. Vôhiku môtted?. Ajaloo sisust kirjutatakse päevalehtedeski ning kôik see kokku on üldiselt môtlemapanev, ehkki vahel tüütu lugemine. Kummatigi jääb nendest lugemistest kôrvale kaks pôhimôttelist küsimust: kuidas ajalugu puhtpraktiliselt kokku kirjutatakse ja mida sisuliselt uut ütleb iga vähegi üldisem ajaloo-käsitlus.
Seppo Zetterbergi raamat on üles ehitatud kahel eeldusel. Esimene seisneb selles, et inimkond areneb ja tsivilisatsioon on siiski parem kui primitiivne kogukondlikkus. Seda vôib sônastada ka teisiti: kuna elamine halvas olevikus saab olla ainult sund-elu, siis on arukam teha olevik paremaks, sest vastupidine hoiak tähendaks künismi. Vôib-olla on autori säärase lähtekoha taga pisut puhtisiklikki külg ? Seppo Zetterberg nimelt pole varjanud, et talle on lähedased Epikurose vaated. Tundes Zeppot küllalt lähedalt, märgiksin, et seda lähedust annab tôlgendada nii ja naa, kuid on üsna selge, et tema järgi on ajaloo sisustajaks inimühiskonna aktiivsus, mitte tumedad jôud.
Inimese olemine tegevteolineTeiseks eelduseks on arusaamine, et inimese olemine on kôige nähtavamalt materiaalne. Tegevteoline, nagu ütleb ja kirjutab Hando Runnel. Mitte et seda poolt on kôige kergem uurida, vaid kuna niisugune materialism on väga muutlik, siis just vastupidi ? seda ongi väga raske uurida. Seepärast on Seppo Zetterberg kirjutanud oma teose nônda, et kogu aeg on sisse vôetud ka majandus- ning poliitiline ajalugu, täpsemalt asjaomased protsessid. Ajalugu on tema järgi aja muutumine konkreetselt ja mitte museaalselt. Selle muutumise sihtpunktiks saab Seppo Zetterbergi käsitluse kohaselt olla rahva riikliku iseseisvuse kestvus ? meie oludes Soome silla ja jaotatud Setomaa vahel.
Ajalooraamatu praktiline kokkukirjutamine sôltub suuresti autori rippuvusest teiste uurijate töödest. Siin on Seppo Zetterbergil lihtsameelsusi. Leheküljel 477 kirjutab ta ühe juhuslikult käe alla sattunud ülevaateteose järgi, nagu poleks nooreestlased rahvakultuurist lugu pidanud. Lugenuks ta sellekohaseid asjalikke uurimusi, ei oleks ta säärast jama korranud.
Eesti keeles nimetatakse suuri üheköitelisi pôhjalikke üldkäsitlusi mônikord telliskiviks. Hästi pôletatud tellis ei purune. Niisugune on Seppo Zetterbergil ônnestunud. Lugeja jaoks on tema tohutuks vooruseks see, et kôik on koos ega pea ootama, millal ometi ilmub järgmine köide ning otsima, kuhu on mingi varasem köide kadunud.
Peeter Olesk
