“Puhta hull!” ütleks nii mõnigi, kui kuuleks, et keegi kavatseb ihuüksi ette võtta
Jõgeva MC on tuntud eelkõige rahvusvaheliste motomatkajate kokkutulekute Jõgevatreff korraldajana. Tunduvalt vähem teatakse, et sama klubi on juba üsna mitmel aastal korraldanud ka üle-eestilist Rukka matkavõistlust. Rukka nime kannab see sellepärast, et võistluse võitja ehk aasta pikima motomatka sooritaja saab auhinnaks Rukka firma motokombinesooni. Auhind antakse üle Tallinnas Rukka motovarustuse maaletooja OÜ LoodusInvest kaupluses. Möödunud aasta lõpus sai tuttuue kombinesooni omanikuks siis Tiit Rand.
Ehkki auhind on tõesti väärtuslik, ei võtnud Rand pikka matka Läänemere äärest läbi Venemaa Vaikse ookeanini ja tagasi ette loomulikult selleks, et matkavõistlust võita. Mõttel sellisest retkest aitasid küpseda hoopis mitme baltisakslasest maadeuurija Siberit ja Kaug-Ida käsitlevad reisikirjad, mida Tiit Rand suure huviga lugenud. Eriti paelusid teda Alexander Theodor von Middendorffi kirjutised.
Isu Siberi avarustesse seiklema minna tekitasid ka internetist loetud kaasaegsed reisikirjad. Motomatkajatele on tänapäeval eriliseks väljakutseks ja proovikiviks kujunenud Baikali-Amuuri magistraaliga üheaegselt ehitatud ja sellega paralleelselt kulgeva nn BAMi tee läbimine. Kui raudteed ja sellega seotud rajatisi on pidevalt korras hoitud, siis BAMi tee on selle rajamisest möödunud kolmekümne aasta jooksul üha enam võssa kasvanud. Üle rohkete jõgede rajatud sillad lagunevad aga suure kiirusega.
“Neid, kes kahe- või viiekesi BAMi tee läbinud, on päris palju, üksi samaga hakkama saanuid tean ainult kahte, ehkki kuulu järgi pidi neid veel olema,” ütles Tiit Rand. “Minu vanuses — olen praegu 52 — polnud sellist füüsiliselt rasket retke mõtet edasi lükata: kümne aasta pärast on selle jaoks arvatavasti juba hilja.”
Kes Tiit Ranna pöörasest reisist läbi Venemaa rohkem teada tahab saada, sellel soovitan internetist üles otsida tema fotodega illustreeritud reisikirja (http://motoreisid-motoreisid.blogspot.com). Selle emotsionaalseim osa kirjeldabki
“Taiga, mäed ja sood saavad valitsevaks pildiks, mis rändurit saatma hakkavad,” kirjutab Tiit Rand. “Tee võiks olla hea, kui igikelts, vesi ja liustikud ei teeks oma tööd. On lõike, millel saab sõita
Jõe taga uus jõgi
Eriti vaevaliseks tegid BAMi teel kulgemise jõgede rohkus.
“Jõepõhjad on täis suuri kive ja mudases vees jõest läbiminek on raske pingutus,” kirjutab reisimees. “Käin iga jõe, millest läbi pean sõitma, eelnevalt jala läbi. Salvestan mällu suured kivid ja augud ning kontrollin iga kaldast ülesminekut, et olla kindel. Saapaid pole mõtet kuivatada ja riided tilguvad kogu aeg, aga vahet pole: pärast jõge tuleb taas jõgi.”
Sildadest, mida mööda suuremaid jõgesid ületada tuli, on Rand kirjutanud terve eraldi peatüki. Kõige ohtlikumad olid tema sõnul need sillad, mis olid juba kokku kukkunud või suisa põlema pandud. Nii mõnegi jõe ületamiseks polnud üldse muud võimalust kui raudteesild. Seal kippus aga rongi, mootorratta ja inimese jaoks ruumi väheks jääma. Raudteesillad olid nimelt tükati 100-
“Korra tuli rong tagant just hetkel, kui olin silla lõppu jõudnud. Lasin mootorratta külili ja kummardasin ise selle kohale, kui vagunid kolksudes pea kohalt üle jooksid. Küllap oli see närviline hetk ka vedurimehele, kes pikalt sireeni lasi,” meenutab Tiit Rand oma reisikirjas.
Ei roni surmasuhu
Küsimusele, kas selline elu ohtu seadmine on õigustatud, vastas Tiit Rand, et tegelikult tema elu reisi jooksul siiski kordagi ohus polnud.
“Ma ei roni uisapäisa surmasuhu. Ma olen natuurilt tegelikult üldse ettevaatlik inimene,” ütles mees. “Pikki motomatku võtan ma ette selleks, et teada saada, mis on n-ö järgmise nurga taga, ning selleks, et end tõestada. Mõnele on enesetõestuseks vaja teenida järjekordne miljon, minule sobib rohkem reis, mille käigus kõik oma võimed proovile pean panema. Keegi teine ei näe, kas ma olin kriitilisel hetkel arg või julge ja otsustav. Aga ma ise saan enda kohta väga palju teada.”
Teekonna Vaikse ookeanini ja Mongoolia kaudu tagasi läbis Tiit Rand tsiklil, mille margiks Honda Transalp. See pole kaugeltki uus ega uhke sõiduriist.
“Kui tahad pikale matkale minna, siis tasubki valida sõiduriistaks mõni vanem Jaapani ratas,” ütles Tiit Rand. “Minul õnnestus näiteks korra nii õnnetult kukkuda, et tsikli mootor läks vett täis, ent kui õli ja õhufiltri välja vahetasin, käis masin kenasti edasi. Kaasaegne sissepritse ja elektroonilise süütega tsikkel oleks aga rivist väljas olnud.”
Sündinud ja kasvanud on Tiit Rand Põltsamaal, nii et Jõgevamaa pole tema jaoks üldse võõras kant. Mootorrattaga hakkas ta sõitma kuueteistaastaselt ehk kohe, kui vanus võimaldas vastava juhiloa hankida. Vahepeal tuli motoharrastusse sisse pikem paus. Viimasel seitsmel aastal on ta jälle olnud märkimisväärse osa ajast mootorratta sadulas. Et mehel on oma firma, saab ta oma reise natuke vabamalt planeerida. Sel suvel Tiit Rand siiski pikemale motomatkale minna ei kavatse, vaid võtab hoopis koos perega ette jalgsimatka: ta on seda oma lähedastele lubanud.
Küsisin Tiit Rannalt ka seda, mitu korda ta Jõgevatrefil on käinud ja sain üllatava vastuse: mitte ühtki!
“Ma pole nii kõva motomees, et Jõgevatrefile minna ja mul pole nii vinget ratast ega varustust ka, mida teistele näidata,“ ütles Tiit Rand. “Tõsi, andsin Igor Ellissonile lubaduse, et tänavusele Jõgevatrefile ma siiski tulen. Mõtlesin, et riputan oma motolaagris telgi kõrval seisvale päevinäinud Hondale külge sildi kirjaga: “Baikerid, ärge naerge mu ratta üle — ta on näinud palju rohkem kui teie!”
Rukka matkavõistluse võitja Tiit Ranna reis Läänemere äärest Vaikse ookeanini kulges marsruudil Tartu-Pihkva-Novgorod-Tver-Jaroslavl-Kostroma-Kirov-Perm-Jekaterinburg-Togliatti-Omsk-Novosibirsk-Krasnojarsk-Taišet-Bratsk-Ust-Kut-Severobaikalsk-Taksimo-Novaja Šara-Hani-Tõnda-Habarovsk-Vanino. Tagasi tuli ta läbi Tšitaa oblasti, Mongoolia ja Mägi-Altai.
Kogu teekonna pikkuseks kujunes
Reis kestis üheksa nädalat.
i
RIINA MÄGI
